Kui te silmitsete lehte, mille te just kas mõnest kultuuraasutusest haarasite või poest ostsite, märkate seda algul lehitsedes, hiljem lugedes ja veel hiljem (kui on aega, huvi ning tahtmist kõik läbi lugeda) sulgedes kindlasti üht tendentsi – see on igasuguse kultuurategemise paljusus Eestis. Ja kõne all pole mitte vaid riiklikult doteeritud või meie siiani suhteliselt hea kultuuripoliitika tulemusel sündinud asjad, vaid märkimisväärne on nende tegelaste hulk, kes kusagil midagi iseseisvalt toimetavad. Ning ei toimeta mitte niisama, vaid on omi asju osanud, tahtnud ja suutnud ajada nii, et paljud meie seast seda varem või hiljem tähele panevad, vaatama, kuulama ning jälgima satuvad.
Praegu on veel suhteliselt mugav tegutseda: muuhulgas annab selleks toreda võimaluse viieprotsendiline kultuuriürituste käibemaks, mille muutmisest, tõsi küll, nüüd juba pikemat aega räägitakse.
Usutavasti teavad vähemalt selle lehe lugejad Kultuuriministeeriumi sepikojas valmis taotud plaanist maksustada mõningane osa tehtavast 18 protsendiga. Et soodsama käibemaksumäära saamiseks peaks riigi, kohaliku omavalitsuse või Kultuurkapitali toetus moodustama vastava kultuuraasutuse eelarvest vähemalt 10%.
No ausalt öeldes on see natuke kummaline, igaüks kes veidi ringi viitsib vaadata, näeb, et meil jätkub küll ja küll selliseid tegijaid, kes ajavad asju omast soovist ja riigilt raha isegi küsimata. Mis siis neist saab? Egas midagi muud, kui et neid karistatakse ärksuse eest kõrgema maksumääraga. Hoolimata sellest, et nad viivad tegelikult vabast tahtest ellu meie põhiseaduse esimest paragrahvi.
Ja üldse, kes on see tarkpea, kes oskab tõmmata resoluutse joone, millest ühele poole jääb “väärtkultuur” ja teisele poole kõik see, mis nii väga “väärt” ei ole? Indrek Saar küsib selles numbris, et miks peaks näiteks MTÜ Muusikaliteatri produtseeritud muusikal “Georg” maksustamise mõttes olema halvemas seisus kui, ütleme, riigiteatrina tegutseva Nukuteatri muusikal “Grease”? Mõlemad muusikalid etendusid Linnahallis, paljud tegijad samad, piletikäive samas suurusjärgus.
Ja fakt on, et sarnaseid näiteid saab tuua veelgi.
Saar lisab, et oleks ilmselgelt totter, kui keegi kukuks ütlema, et näiteks meie laadakultuur väärib 5% , kino 10% ja teater 18% maksumäära.
Igal juhul pole eelarvet sünnis lappida kultuuri, Eesti metsa või muu taolise arvelt. Meil on paarsada tuhat regulaarselt kultuuri tarbivat kodanikku. Ning uskuge – majandusseis võib olla milline tahes, aga inimeste huvisid või intelligentsi see vaevalt mõjutab. Paneb raskemasse olukorda – seda küll. Aga ei kustuta ärksust ega tarkust.
Ehk on mõistlik kodanikke käibemaksumuudatusega, millele järgneb piletihindade tõus, mitte kiusata?
*
Usutavasti on selle lehe lugeja üks neist paarisaja tuhandest inimesest, kes kultuurist ja selle kättesaadavusest hoolivad. Ja ilmselt ka antud maastikul orienteeruda mõistavad.
Ning siiralt hea meel on nende kultuuriasutuste üle, kes on ajalehe Kultuuri KesKus koostööpartnerid ning aitavad seega kaasa omalaadse võrgustiku tekkimisele. Sest tegelikult on igati mõistlik, kui näituselt läbi astuv inimene suunatakse ka teatrisse, kontserdile ja raamatupoodi. Või vastupidises järjekorras.
Lehte, mida sa käes hoiad, jaotatakse kolmekümnes kultuuritemplis üle Eesti. Ja täitsa loomulikult see ring laieneb -teatrid, kontserdisaalid, muuseumid ja kinod jne. Neist asutustest on sul võimalik meie leht kaasa krabada. Kes käib, see saab. Ja sellel pole tarvis lehte kioskist osta või koju tellima hakata.
Soovime ikka ja jälle, et inimesed käiksid rohkem teatris, ostaksid rohkem raamatuid, kuulaksid plaate ja kontserte, naudiksid kujutavat kunsti.
Selliste kodanikega on huvitavam. Kõigil. Sest nad on intelligentsete mõtete kandjad. Ja usutavasti nende osakaal suureneb.
Kultuuri KesKus,
Juku-Kalle Raid, peatoimetaja ja väljaandja
Marek Reinaas, väljaandja