Paar aastat tagasi väisas USA president Tbilisit ja sai hakkama avantüüriga: vaatas Mi?a Saaka?vilile enam-vähem otse silma ning kiitis Gruusiat edusammude eest demokraatia mahitamisel ning ühiskonna ehitamise eest, kus õitseb vaba press ning võib lärmata opositsioon. Eks kõik need, kes Gruusiat tunnevad, mõtlesid, kuulates sõnu Bu??ilt: “Bull?it”.
Saaka?vili näitaski kujukalt, et on eelkõige autoritaar, teab, millise laoukse taga vedeleb pisargaas ning kuidas kasutada toorest jõudu. Ja küsimus pole opositsioonis, vaid puhtakujulises võimunäitamises. Asi selles, et Tbilisi kesklinna ei ummista ja “Maha Saaka?vili” ei karju sugugi sarnase vaatega grupid. See bande koosneb paljudest genetsvaledest, kellel kõigil mingi oma isiklik asi ajada. Rhustaveli tänavat mööda tolgendasid enne pisargaasiööd Gamsahhurdia vanad kamraadid, baaride uste taha jätkus ?evarnadze seltsimehi, sugugi ei puudunud ebatavaliselt kaua elanud Stalini kaasaegsed oma jõuliste T-särkidega, millele kõigele lisandusid Mi?a vana võitluskaaslase, nüüdseks kinni pandud Irakli Okruashvili solvunud sõbrad.
Muidugi on Gruusias asjad keerulisemad kui lihtlabane demokraatia lõpp (ehkki Saaka?vili jahub nürilt oma läänelikku leksikat edasi). Kui me räägime näiteks opositsioonilisest telekanalist, mille eeter välja lülitati, ei saa me unustada, kui kuritegeliku papiga see härra Berezovski sõbra poolt vanast harjumusest kokku klopsitud firma asutatud oli ning lõpeks seda, et Gruusia on oma olemuselt klanniriik ja kogu moos.
Kõik me teame, et revolutsioonil on kombeks süüa oma lapsi. Ja revolutsiooni algatajatel lastel, kui nad ei taha omaloodud masinavärgi korisevasse kõhtu kaduda, pole tihtipeale teha muud kui süüa ära revolutsioon – st. peksta tänavad puhtaks, toppida opositsiooni suumulk sokiga täis ning panna hoiatuseks mõned genetsvaled kinni.
Kaukaasia kombe kohaselt on demokraatia üleüldse üks kahtlane asi.
Peale selle – iga revolutsioon kipub mingil hetkel sitad pöörded võtma, mõelgem siin või “normaalsele” Ida-Euroopale, kus inimesed peale taasvabanemist varsti vanad kommarid tagasi võimule lasid. Erandiks pole ka Eesti.
Minu meelest on täiesti savi, kas vastupanu Saaka?vilile organiseeris Putini karvane käsi või genetsvaled ise. Asi selles, et autoritaarsusele kalduvat Mi?at ei saa niikuinii kaua välja kannatada.
Seda enam paneb imestama just eestlaste vabandav lälin: peabki laiali ajama, peabki peksma jne. Ma saan aru, et Eesti on võtnud Gruusia endale kodutööks ja jõle paha on tunnistada, et üks genetsvale ei taha demokraatiast kuuldagi, vaid vajutab hoopis hasartselt pidurit, aga objektiivne reaalsus jääb selleks, mis ta on: Saaka?vilist demokraati ei saa, pingutagu meie väliskommentaatorid või Laar endal kasvõi püksinööp eest ära. Või kui saab demokraat, siis ainult jõuga – näiteks ähvardustega, et pühkigu oma söögilaud EL-ist ja NATO-st puhtaks.
Sama kahtlane on pidev (ka meie kommentaatorite ja poliitikute) jauramine Gruusia “separatismist”. Tehke mulle selgeks, miks ei võiks abhaasid kui Abhaasia põliselanikud endale iseseisvust taotleda? Ehk olekski Gruusia parim riigivorm föderaalsetest osariikidest koosnev tervik? Sel juhul ajagu iga põliskeelkond omi asju ning demokraatiat õgivad presidendid pangu suu kinni. Niisamuti kui meie kommentaatorid, kes oma pailapse idiootsusi õigustavad.
Võimalus, et sinu valitud “demokraat” Kaukaasias selleks ka tõeliselt osutub, on sama tõenäoline kui suurvõit Draamateatri vastas kasiinos. Sellest võiks aru saada ja seda tunnistada.