“Milliste illusioonide nimel me peaksime loobuma illusioonidest?”
/Maurice Maeterlinck/
Saan aru, et kaunist daamist keskerakondlase Evelyn Sepa lugu aasta lõpuotsa Postimehes (30. nov.) “Pronksmees ja Iraagi sõda on ühesugused” on puhtpropagandistlik. Selle juures väga peen. Mina iseloomustaksin meil valitsevat situatsiooni Erich Maria Remarque viimase, võidusõiduteemalise romaani “Laenatud elu” ühe kangelase sõnadega, et “lüüasaamine algab sealt, kus sa ise leiad, et oled lüüa saanud”. Ja veel “mõistus on inimesel selleks, et aru saada, et ainult mõistusega ei saa elada. Inimesed elavad tunnetega. Aga tunnetele on ükskõik, kellel õigus on”. Meie võitlus on püha. Samas ei taha ma sildistada Evelyn Seppa Karel Capeki ütlusega. Iraagiga on teised lood. Seal on Bush vigu teinud. Ränki. Asja saaks parandada. Kardan, et eelarvamused ei lase. Selle eest tuleb jälle maksta. Nende ridade kirjutamise ajal ütles Rumsfeld välja oma mõtte, et Iraanis tulnuks luua kurdide, sunniitide ja iiitide riik. Seda minagi silmas pidasin, sest areng (üldse) toimub differentseerumise süvenemise suunas. Samaaegselt peab toimuma ka differentseerunud osade intergatsioon. Niisuguseid tõdesid poliitikud reeglina ei tea ja ei tunnata. Sellest siis kahetsusväärsed möödapanemised millest tulevad vead mille eest tuleb maksta.