Nii nad seda tegidki. Valisid maha Eesti ajaloo ainukese, esimese ja vist ka viimase rock’n’roll presidendi. Ma olin nii KesKus´i kollektiivis kui ka oma tutvusringkonnas vist ainukene, kes siiralt soovis Arnold Rüütli edasijäämist sellele postile, kus ta veel mõned kuud tagasi oli. Ja seda põhjusel, et Arnold Rüütel on 100% rock’n’roll.
See oli aastaid tagasi, kui ta ilmus rahvusvahelisele kohtumisele Adidase dressipükstes, valges triiksärgis ning lipsustatuna. Ausalt, isegi 15-aastase punkarina ei suutnud ma nii geniaalselt riietuda! Kas sellist street couture’i võiks oodata Ilveselt? Kahtlen siiralt. Või juhtum Kadriorus! Kui presidendi lapselapsed organiseerivad läbu, mille käigus juuakse tühjaks presidendi baarikapp ja häbistatakse riigilippu, siis on see punkrock pure! Selles on veendunud ka kõik mu sõbrad igas maailmanurgas, kellele ma sellest rääkinud olen. Vaevalt, et enam selliseid ekstsesse oodata on. Ilvese laps ju väike ja lapselapsi polegi. Ning need juhtumid polnud ainukesed, Arnie üllatas meid terve oma karjääri väitel lugematute tegudega, mis normide eiramise ja absurdsuse vaatenurgast teeksid kadedaks viimasegi asotsiaalse hipipungi.
Nii ta on, et rock’n’roll suures poliitikas on Eestis seks korraks otsas. Ja sellest on kahju. Ülejäänud Eesti poliitikud on liiga vaimuvaesed, et anda meile, muusikafännidele tunnet – hei, tegelikult oleme ka meie üks teie seast! Kuigi, kindel ei või kunagi olla, millega mõni ennasttäis rahvasaadiku-tooli täide meid tulevikus üllatab. Vahest ka väljaspool tööd. Lennart Meri väidab näiteks oma raamatus “Hõbevalge”, et muistsed eestlased olla leiutanud rinnahoidja. Mis on päris rock’n’roll statement. Aga ühes olen ma kindel: Rüütlit ei suuda keegi seljatada.
Bye-bye Arnie, sa elad mu südames igavesti!