Paljukõneldud lihtsama ja selgemini toimiva riigi oluliseks eelduseks on teatav automatism ühiskonna suhetes. Mida üldisemate reeglite alusel ning ilma märkimisväärse poliitilise sekkumiseta toimub näiteks erinevate rahaliste ressursside ümberjagunemine, seda lihtsam on ka ju riigikorraldus.
Keskkonnapiirangutega põhiseadusega ühiskonnas hinnatakse samaaegselt nii raha kui keskkonnaruumi äramahtumist. Nimetame seda viimast näiteks säästvuseks. Eeldame veel seda, et seadusandlikult on reguleeritud ka see, et mingi perioodi jooksul raiskavalt toiminud ettevõttele rakendatakse ökoloogilise pankroti protseduuri: ettevõte likvideeritakse samal moel nagu likvideeritakse kapitali kaotanud ettevõte ning selle varad lähevad võlausaldajaile. Ökoloogilises pankrotis oleva ettevõtte võlausaldajaks on ülejäänud ühiskond – eeldusel mõistagi, et enamus sellest ülejäänust suudab keskkonnaruumi ära mahtuda. Igal juhul on arukas arvata, et selline ökoloogilise pankroti protseduur hoiab ettevõtteid sellest eemal ning kui enda energia ja materjalikulude ohjamine on keerukas, leidub ühiskonnas alati pakkujaid, kes säästvamalt toimides on nõus oma säästvuskvooti loovutama. Raha eest, eeldatavalt. Kohustus mõõta rahalise edu kõrval ka keskkonnaruumi mahtumise määra – säästvust – tekitab vajaduse seda ka osta, kui nii nõuab seadus. Kui ühiskond on suuteline keskkonnaruumi olemuses kokku leppima, hakkavad edaspidi toimima ka sellised tehingud.
Majanduslikust vaatekohast tekib selline ühe-maa-ökoloogiliseks-muutmise plaan koheselt küsimuse: “Kas ei teki isolatsiooniohtu, kui üks ühiskond end teiste ühiskondadega võrreldes sedavõrd tugevalt piirab?” Kui üks riik kehtestab ühepoolselt säästva tootmise ning majandamise reeglid, siis annab selline lähenemine õiguse nõuda sobivat säästvuse määra ka riiki toodavatelt kaupadelt ja teenustelt. See on ökoloogilise protektsionismi mehhanism, mis annab uue võimaluse siseturu kaitseks.
Olukord muutubki teiseks, kui me endi tootmistehnoloogiat muudaksime. Rakendades näiteks kogu ühiskonna ulatuses toidutootmiseks valdavalt mahepõllumajanduslikku tootmist, tekib selge õigustus takistada Eesti turule intensiivpõllumajanduslike – keskkonna ja energiamahukalt toodetud – toodete pääsu. Sama reegel peaks toimima ka muude kaupade ja teenuste puhul.
Järgmisena kerkib küsimus, kas niisuguse “ökosõgeda” maa toodangule on turgu. Täna saab vist vastata jaatavalt: ligi 400 miljonist Euroopa elanikust 3-5% teevad tarbimisvalikuid just kaupade ja teenuste keskkonnamahukusest lähtuvalt.
Eestil on küll potentsiaalne võimalus muutuda keskkonnasäästlikuks maaks, kuid sama tõenäoliselt võime ka oma ettevõtmatuses ning tulevikupimeduses jääda mahajäänud raiskamiskantsiks. Seda isegi vaatamata kuulumisele Euroopa Liidu keskkonnadirektiivide mõjuvälja: meil on ju hea indulgents, kuna oleme vähendanud 1990. aastaga võrreldes süsihappegaasi emissiooni üle poole. Teisejärguliseks kiputakse pidama asjaolu, et see sündis Nõukogude Liidu ja tootmisstruktuuride kokkukukkumise tõttu, mitte tehnoloogiaarenduse ja -uuenduse tagajärjel.