Selleks, et vähendada rahvusvaheliste lepete rohkusest tulenevat suveräänsuskadu ning kulutusi välissuhtlusele ning suurendada siseriiklikku tähelepanu elukeskkonda säästvale arengufookusele, on lihtsaimaks teeks põhiseaduse muutus. Vähim, mida selline muudetud põhiseadus keskkonnaküsimustes sisaldada võiks, oleks neli samaaegset rakendamist nõudvat põhimõtet:
– riigis summaarselt toimuv ei tohi ületada ressursside taastekke piire;
– riigis kasutatavad ning teadaolevad ressursid peavad olema kaitstud, vältimaks nende kontrollimatut kasutust;
– teiste liikide elukeskkond peab olema tagatud;
– inimese elukvaliteet peab olema tagatud. Eraldi seadustega tuleb siis paika panna elanike või kapitali (raha) ühiku kohta käivate normide hindamise ja mõõtmise kord ning samuti tuleb seadusega täpsustada, millise meetodi alusel hinnatakse nii ressursside taastekke piire kui ka muid ökosüsteemseid parameetreid.
Seadused peavad reguleerima ka:
– ökoloogilist aruandlust – vajadust koostada rahas mõõdetava kõrval ka ökoloogilisi ettevõtete bilansse, mis kajastavad ettevõtete ressursikasutust ning selle ulatust;
– ökoloogilist administreerimist, mis võimaldab liialt keskkonnamahukate tegevuste lõpetamist – ökoloogilist pankrotti;
– ressursikasutuse maksustamist – mis puudutab eelkõige taastumatute ressursside kõrgemat maksustamist, suunamaks arengut taastuvressursside ning vastavate tehnoloogiate kasutamise suunas.
Kui inimõiguste alased piirangud on loonud eeldusi tehnoloogia arenguks masinalise tootmise kasvuna, siis sama peaks sündima ka keskkonnaalaste piirangute puhul. Miks aga peaks keskkonnapiirang viima taandarenguni kui orjanduse keelamine seda ei teinud? Orjapidaminegi oli ju veel varasema arenguga võrreldes siiski tinglikult progressiivne tegevus. Kui tehnoloogia arengufookus kontsentreerub keskkonnasäästule, ei lõpeta see veel tehnoloogia arengut – muutub lihtsalt tehnoloogia olemus ning eesmärk.
Kas nõudlus uue tehnoloogia järele ei tekita majanduskasvu? Ikka tekitab ja seetõttu ei saagi ökoloogilisemat seadusandlust, kui see on läbimõeldult loodud, pidada taandarengu põhjustajaks. Taandarengut põhjustab majanduslikus mõttes konfliktne ökoloogiline lähenemine. Õigem ja täpsem oleks siiski öelda konfliktne majandus- ja ühiskonnakäsitlus, mille puhul inimene on seatud looduslikust ökosüsteemist väljapoole. Tegelikult muutub ju tehiskeskkond vahetult pärast oma sündi ökosüsteemi osaks kas või juba selle mõjude olemuse ning ulatuse tõttu. Selle lihtsa põhimõtte eiramine jätabki majandusliku ning poliitilise vaba tahte ilma terve mõistuse olulisest mõjust.