See oli mõned numbrid tagasi, kui Niineste Mart kirjutas siin lehes Eesti kuuekümnendate muusikast. Põhisõnum tema loos oli see, et tolleaegsed bändid olid uskumatult isikupäratud ja segasid oma muusikas kõike läänes tehtut – surfist progeni. Aga mina väidan, et see polnud eriti traagiline. Tõsi ta on, et kui kuulata enamiku tolleaegsete Eesti tippbändide säilinud lindistusi, siis on nende lood copy-paste viisil kokku traageldatud ansamblite Shadows, Beatles, Rolling Stones, hiljem ka Jefferson Airplane’i, Zepi, Queeni, Floydi jne loomingust. Märkasin seda ühel nädalavahel, kui lõhkusin maal puid ja Elmari raadiost mängiti vana Rujat. Maru igav muusika oli küll, sest nüüd on kõik nende eeskujud suvalises bensujaamas CD-l kättesaadavad ja koopiaid pole vaja kuulata.
Aga ma ütlen, see pole nii traagiline. Sest Niineste noore mehena ei mäleta vast tolle aja muusikavärki. Rock oli tol ajal unelmate maailm. Pea ainus võimalus minna nõuka-värgist välja ja olla “nagu Läänes”. Nii muusikutel kui kuulajatel. Ja selle “nagu Läänes” olemise juurde kuulus Lääne bändide matkimine võimalikult originaalilähedaselt. Ma mäletan, kui kuldseil 80ndail laulis Siiri Sisask ansamblis Vitamiin. Ja siis levis kulutulena teade, et ta kaverdab Nina Hagenit. Järgmine kontsert oli kõik see Tallinna punk Vitamiini kuulamas ja oodati vaid SEDA lugu. Ka Generaator M-i põhilugu oli eestikeelne versioon Sex Pistolsist, see kanalugu. Metallist kopeeris Iron Maidenit ja nii läks see edasi. Ja see polnud traagiline.
Muusika muutus ja meie rockigurud hakkasid omaloomingut tegema. Ainult, et nad pole oma copy-paste meetoditest välja saanud. Kuulake Dagöt, Eesti kõvade meeste bändi. Te leiate nende loomingus kõiki eelpoolnimetatud Lääne eeskujusid, ajastu märgina ka U2 ja Toto kitarririhve. Ja vat see on traagiline!