Üks mu sõber Saksamaal lõpetas kunagi psühholoogia ja üritas tööle saada plaadifirmasse. Ta pidi kirjutama proovitööna projekti uute talentide leidmisest. Kirjutas siis sellise strateegiakava, kuidas lastevanematele selgeks teha, et nad lubaks oma võsukesi muusikat tegema. Plaadifirma bossid aga naersid ta välja, sest vanemate nõusolek pole muusikas kunagi probleem olnud. Niipea kui lapsevanem kuuleb, et mõni plaadifirma on tema lapsest huvitatud, püüavad nad oma järeltulijaid ilma igasuguse sunduseta võimalikult kasulikult plaadifirmale maha müüa.
See oli mõnda aega tagasi Raadio 2-e köögis, kui ma lehitsesin aknalaual meie kollast pressi ja mulle see lugu meelde tuli. Sattusin mingis väljaandes Katariina Padari intervjuu peale, kus solvunud ajakirjanik küsis, et miks ta alles nüüd, kaks kuud hiljem, avalikkusele teada andis, et Tanel kodust kinga sai. Mille peale Padar-naine teatas, et kõigepealt tuleb koduasjad korda teha ja alles siis avalikkuse ette minna (kui üldse tuleb).
Mind on alati hämmastanud, kui inimesed ruttavad avalikkuse ette oma musta pesu pesema. Näiteks mujal ilmas levinud talk-showd, kus terve pere lahkab oma konflikte, mida tavaliselt räägitakse selgeks köögis ja omade vahel. Sina siga magasid minu parima sõbrannaga! No saad aru, see oli vaid üks kord. Ja ma usaldasin sind, sa oled siga! Anna see lips tagasi, mis ma sulle kinkisin, värdjas. Ja nii edasi.
On hulk inimesi, kes teevad kõik, et korrakski olla kuulus. Five minut fame. Ja siis on hulk nn. ajakirjanikke, kes seda saasta heal meelel publiku ette tirivad. Kokku on need kaks inimgruppi nagu kaks teineteisest toituvat parasiitlimukat. Ainult et nad ei saa aru: kõik inimesed pole sellised. Siis on nn. avalikkus ja nn. ajakirjandus solvunud, sest kuulsuste eraelu on avalik informatsioon. No solvuge siis!