Selline kiri oli kunagi ühe mu hevikast sõbra seljal valge värviga nahktagi peale kirjutatud. Siis ilmus see kiri ka Varblase kohviku seinale. Oli 80-ndate aastate lõpp. Ma siis küsisin hevikalt sõbralt, mida see kiri tähendab. Tema ütles, et nagu “Punk’s not dead”, ainult et hevimeeste jaoks. Okei!
Too heviloosung tuli mulle meelde, kui MOP Rabarockil mulle tuttuue metal-ajakirja “Nailboard Magazine” ahjusooja numbri pihku pistis. Ilus ja soliidne ajakiri. Kohati isegi liiga ilus fanzine’i kohta, kriitpaberil ja puha. Sees ka soliidsed teemad, Metallica, Shower, Ruja, Kreator ja kapaga plaadiarvustusi. Ja tüüpiline rock’n’roll tuuripäevik Loitsult, kus kontsertidest pole sõnagi, selle eest aga on kõik reisi ajal manustatud alkoholiliitrid üles loetud.
Juba kümmekond aastat tagasi, kui ma Saksamaalt Eestis käisin, hämmastas mind Eesti metal-scene’i jätkusuutlikkus. Metal oli ainuke seltskond, kus midagi toimus. Pidevalt tuli peale uusi bände, kusagil võsa vahel toimusid festivalid ja mis peamine – kaadri voolavus on minimaalne! See tähendab, et uut rahvast tuleb peale ja vana ei kao ära, nagu muudes scene’ides. Nüüd on metalimeestel ka kaks ajakirja ja sellega piirdubki kogu Eesti independent muusikapress. Mis toimub mujal? Hiphop murrab ööklubimuusikaks, pungis annavad järjest enam tooni asotsiaalsed ksenofoobsed poosetajad ja reggae on saamas uueks õllesummerite hittmuusikaks. Metal, raisk, aga ei sure. Samas, toituvad ka metallistid ju peamiselt õllest ja friikartulitest, nagu kõik teised muusikafännid, nii et toidu viga see pole. Aga midagi seal on ja selle üle väitlevad tulevikus teadlaste põlvkonnad.
P.S. Kindlasti on neid, kes leiavad, et uues ajakirjas on valed bändid ja sitad plaadiarvustused. Aga eks asutage ise uus ja parem ajakiri!