Taksodest kui sellistest on selles kontekstis ja selle pealkirjaga ilmselt üsna mõttetu kirjutada ja sellest on muidugi palju juttu olnud. Taksod koorivad seitse nahka ja sel ei näe lõppu olevat – seda kõigis vanades “nõuka” riikides. Iga vähegi normaalse mõtlemisega turist märkab pikema järelemõtlemiseta Eestis valitsevat kahehinnasüsteemi.
Näiteks turg. Lähed pühapäevastele turuostudele hankima nädalaks head-paremat, värsket ja tervislikku ja ennäe imet – toodete hinnad kahekordistuvad, kui ostjaks on välismaalane. Ehk on võimalik, et turisti tarbeks tõstetakse riiuli alt välja paremad tooted, mis muidugimõista maksavad kahekordse, vahel isegi kolmekordse hinna? Lubage kahelda. Kaupmehed väikestes poodides tunnevad kaasa korralikele töötegijatele ja lahenduseks on võtta matkamehe kukrust veidi lisa: nii tõuseb toote hind kahekordseks ja kui müüjal on väike palk, siis lisatakse veel oma provisjon ja ongi toode kolmekordse hinnaga.
Paljudel väikestel hotellidel on topelthinnakirjad: turistide hinnakiri ja kohalikele määratud hinnad. Olen kogenud ja näinud. Tegelikult keskendub probleem peaasjalikult Tallinnasse ja teistesse turistidele suunatud kohtadesse – tundub, et kõik tahavad “üleöö rikkaks saada” – turisti arvelt.
Hakkasin uurima, miks see nii on. Elulise näite sain, kui olin massööri juures Herne tänaval. Minu naine, kes on eestlane, helistas ja broneeris aja ning talle öeldi hind. Kui aga kohale jõudsime, siis sõimas lugupeetud administraator meil näo täis. Põhjus järgmine: tädile sai selgeks, et olen soomlane, minu aktsent vedas mind alt. Ta nimetas meid petisteks, kuna me ei teatanud, et klient on välismaalane. Valetamata jäi kogu stseenist sita maitse suhu; masseerija oskas küll oma raevunud oleku minu peal välja elada. Eesti hinna eest sain kaheks nädalaks sinikad kannikatele ja selja haigeks – ta muljus mind vihaga nii tugevalt.
Lahkudes küsisin viisakalt, miks välismaalastele on teine hind kui kohalikele?
Vastuseks kõlas peaaegu karjuv: “Teil, kuraditel, on rohkem raha ja miks mina pean tasuta tegema?”
Kui palju kordi ma veel seda kuulnud olen – “Teil on rohkem raha!”
Aga mis oleks, kui mängiks mõttega, et sama süsteem ümberpööratuna toimiks lahe teisel poolel. Näiteks: saabub Eesti turist laevaga Helsingisse, võtab sadamast takso ja soome taksojuht, kui märkab, et tegemist on vennasrahvaga lõuna poolt, võtab sõidu eest vaid poole hinnast. Kui hämmingus turist uudistab asja põhjust, kõlab vastu vaid reibas “Aga teil on seal vähem raha!”.
Kaupmehed jagavad müüjatele juhtnööre, kuidas Eesti turiste teenindada ja võtta toodete eest vaid pool nende maksumusest. Kõik on nii lihtne: “Neil lihtsalt on vähem raha kui meil!” tuleb valju häälega kassas makstes teavitada. Turul meeneid müüvad kaupmehed annaksid neid tasuta kaasa ja liimiksid meene külge eurotähe sõnadega: “Teil on nii vähe raha, meil seda aga jätkub!”. Usun, et selline käitumismall ärritaks normaalseid inimesi. See alandaks ja teeks teist, eestlastest, madalama klassi inimesed. Enamik kodanikke, kes Soome sõidavad, suudavad enda eest rahaliselt seista ja selline mõttelend ei meeldiks ühelegi keskklassi eestlasele. Tuleb au anda Soome stabiilsele maksusüsteemile – kõigis valdkondades.
Aga asjad Eestis on nii ja usun, et mõneks ajaks ka nii jäävad. Lõpetuseks halenaljakas lugu, mis suust suhu liigub. Üks taksojuht olevat Eestist Soome sõitnud ning võtnud Helsingi sadamas takso ja palunud end viia Kallio linnaossa Helsingis. Saatuse kiuste oli sama soome taksojuht olnud eelmisel nädalal Tallinnas puhkamas, sattus olema just sama eesti taksojuhi teenindada ning neil oli suur lahkheli sõiduhinna pärast: Eks eestlane küsis topelthinda, mis muud.
Soome juht sõitis käbedalt sihtkohta Kallios. Taksomeeter näitas 50 marka, kuid taksojuht nõudis sajast. Sellest tõusis vihapuna eestlase palgele ja ta hakkas asja klaarima, ent ei aidanud miskit. Soomlane vastas vaid samaga: olime meie sinu küüdis, maksime topelt, nüüd on sinu kord. Mine võta kinni, kas jutul tõepõhi all, kirikuvande all ei lähe seda tõeks tunnistama, aga lugu ise on õpetlik.
Aamen!