Miks Turkmen-Bashi ja Eston-Bashi? Tänane olukord lihtsalt sunnib sellist paralleeli tõmbama. Rüütli kaaskonna tegevus meie esimehe upitamisel meenutab järjest enam Saparmurat Nijazovi kerkimist ja kergitamist 90ndate alguses, kuni temast lõpuks toodeti “kõige armastatum mees” kogu riigis.
Nijazov on kodanik, kes veel 15 aastat tagasi keelas Moskvas oma Turkmeeni NSV deputaatidel, neidudel-puuvillakoristajatel, kõnelemast ENSV saadikutega, kuna nood lagundavat Nõukogude Liitu. Kunagisest Turkmeenia tippkommarist vorbiti ühtäkki rahvuslane, kes jutlustab viimased 10 aastat natsionalismi, patriotismi jne.
Arnold Rüütel ütles veel 80ndate hilisel lõpul, et me ei taha mingit kodanlikku vabariiki. Nüüd on olukord muutunud, meie esident mängib ühtäkki rahvuslast numero uno – seda küll ka turhapurolikus tähenduses. President liigub kiiresti ja suurte hulkadena mööda Eestit ning võtab aina sõna – põhiliselt teemadel, mis põhiseadusele mõeldes ei tohiks üldse tema kapsaaeda kuuluda, ent annavad selgelt märku: kolhoosiesimees on mures iga kolhoosniku pärast eraldi ja kõigi pärast koos.
Turkmen-Bashi on “poeet”. Tema kaheosaline “Ruhnama” kujutab endast sümbioosi Turkmeenia ajaloost, südamevalust riigi ja rahva pärast ning omalaadset käsusõna, millest pole võimalik mööda hiilida. Turkmen-Bashi kriitikutest ei usu küll pea keegi, et “Ruhnama” võiks ka tõsiselt “turkmeenide isa” kirjutatud olla. Samas kubiseb see kõikvõimalikest väljamõeldistest.
Eston-Bashi esindab sama liini, vaid selle vahega, et tema “poeemi” autorlus kuulub Madis Salumile – keegi ilmselt lihtsalt ei usuks, et meie esident ise taolist asja kirjutada suudaks. Ent messid? sarnaneb kui kaks tilka vett: Salum armastab korrutada, kuivõrd selge on presidendi kõne, et tegemist on kogu rahva presidendiga, et president teab lahendusi ja on kõige lihtsamalt kokku võttes asendamatu. Niisiis, samasugune punase maiguga populism kui Nijazovi puhul. Ka Nijazov on asendamatu, selge jutuga ning töötab kogu rahva südametunnistusena. Mõlemate meeste pu??imine sisaldab otsatul hulgal väljamõeldisi ja suvatõlgendusi.
Omaette ooper Nijazovi ja Rüütli “teostes” ongi retoorika üksühelisus. Mõlemast presidendist jäetakse mulje kui inimesest, tänu kellele tõuseb päike mõlema paljukannatanud riigi kohale. Eston-Bashi raamat ei ole küll nii barokne (seda ei lubaks võrreldes muhameedliku kultuuritaustaga meie luterlik vaimukeel), kuid mõte jääb samaks – omistada esimehele tegusid, mida ta teinud ei ole. Saparmurat Nijazovi käsitlused räägivad “katkematust võitlusest riigi eest”, tutvustavad isakest kui “ülimat indiviidi”, kes julgeb oma rahva eest kõigi ja kõigega vastuollu minna. Rüütliga sama lugu – Salumi järgi on ta mees, kes julgeb alati öelda EI. Ehkki kõik teavad, et see on vale – vaevalt, et keegi Arnoldit kunagi isegi JAA ütlemas on kuulnud – vahest ehk siis, kui küsitakse, kas ta tahab kohvi kõrvale veel küpsist.
Pigem ei ütle ta üldse midagi.
Eston-Bashi ja Turkmen-Bashi teosed on iseseisva mõtlemise aseaine. Nii Rüütel kui Nijazov on kõik teinud, et raamat kannaks endas sõnumit “suurmehest”, kes ei väsi “iial” – seetõttu jaotub nii Nijazovi kui Rüütli “maailm” vaenlasteks ja omadeks, na?ideks ja nena?ideks. Kusjuures viimased saavad valimatult tappa – olgu selleks siis peaminister Mart Laar või president Lennart Meri. Sest üks on “hea”, aga väga paljud on “pahad”.
Nijazov ja Rüütel on vennad: nende südamesuurus on “lõputu”, taktikaline tarkus “hoomamatu”, sest tegu on “geeniustega”. Just nemad tahavad parimat ja oskavad kõik korda ajada, ehkki ustest-akendest immitsev kurjus neid ühtepuhku takistab. Tähendab, tuleb ennast veelgi rohkem “kokku võtta”, töötada “ennast säästmata”, veelgi rohkem rahva eest “sõdida”. Usulise elemendi ja hea-kurja telje olemasolu on mõlema NSV endise juhi põhiretoorika. Samuti rõhutavad mõlemad oma “tervislikke eluviise” jne. Nijazov käib jooksmas, Rüütel suusatab Kadrioru pargis ja sõidab piiri ääres ATV-ga, hõbedane kiiver uljalt kuklas.
Kokkuvõttes on mõlema mehe leksika pärit nõukoguliku mõtteviisi tumedatest sügavikest – lugedes Rüütli ja Nijazovi ülistusi, meenub mulle alati Stalini kõne 1937. aasta Oktoobri rajooni Stalini nimelise valimisjaoskonna valijate ees või siis raamat “Nikita Hru?t?ov Ameerikas”. Lugege ja veenduge – vahet pole.
Turkmen-Bashid ja Eston-Bashid ühendab veel üks asi. Mõlemad kinnitavad, käsi südamel, et ei soovinud kõrget kohta kunagises komparteis. Ega ausalt öeldes üldse kusagil “tüüri juures”. Aga olukord “sundis”, geniaalsus “kohustas”.
Nijazovi juurde tulid sõbrad, kes teda palusid võtta vastu vastutusrikas ametikoht. Rüütliga sama lugu. Kui Salumi raamat läbi lugeda, on selge, et meie esimees pole midagi vabatahtlikult teinud. Ikka on teda sundinud “asjaolud”, “sõbrad”, või “objektiivne reaalsus”.
Kusjuures, halenaljakaks jääb fakt, et Salum pole oma teost ilmselt ise viitsinud üle lugeda, sest see kubiseb vasturääkivustest: “Hilisemgi tegevus otsis oma eesmärgile võimalusi. Teadushuvi ja korraldamine said küll rakendust, kuid sellest oli talle vähe. Ta kannab palju enam ja võimsamat kandamit. Parteisse minek sai peale paljusid kahtlusi teoks eelkõige lähemate sõprade tungival soovitusel, taktikalistel kaalutlustel, ja rakendatud oma ülesande teenimiseks. See oli juba teadliku ning küpse noore inimese valik”.
Niisiis – sõbrad “sundisid” parteisse, aga see oli samas ka “teadlik valik”. Täielik skisofreenia! Salumi raamatus on taolisi kohti jalaga segada. Muuseas – ka Turkmen-Bashi räägib endale pidevalt vastu.
Vennad Bashid on niisiis läbi imbunud na?ismist, ühiskonna jagamisest “vaenlasteks” ja “omadeks” ning soovist kirjutada ajalugu oma suva järgi ümber. Üks EuraasiaNeti ajakirjanik (Daniel Kimmage), kes on Turkmeenias töötanud, seletas, et kogu Turkmen-
Bashi tegevus toimub lääne inimese jaoks kusagil nalja ja tragöödia piirimail. Nii saab seda peale poliitilise täbarlikkuse võtta ka kui puhast lavastust või riigisuurust teatrit. Ja mulle tundub, et Eston-Bashi Eestiga on samad lood. Millest on kahju. Sest suurem osa meist ei maksa maksu selleks, et lunastada piletit lollile etendusele, mille peategelane on küll kolhoosiesimees, ent mille massistseenides oleme sunnitud osalema meie kõik.