Sinna on nüüd juba mõni nädal. Pärast marulist ska-punk kontserti Café Emeljas läksime lätlaste All Day Longiga Kuku klubisse Turbo Diskole. Rahvast murdu nagu ikka ja mängima pidi hakkama Mürgelmaschine Tartust. Küsisin mingilt suvaliselt näolt, mis asi see Mürgelmaschine siis ka on. Suvaline nägu ütles, et trance. Kõigi õnneks oli Mürgelmaschine siiski midagi muud, ja nimelt täiesti korralik Kraftwerki eesti versioon. Korralikult ja hingega tehtud (hei, poisid ja tüdrukud, saatke mulle mõni oma lindistus, pliis!).
Nädal pärast seda olin ma Tartus klubis Rock and Roll, kus prooviruumis harjutas üks lugematutest noortest bändidest. Poistel olid head pillid ja mängida oskasid ka, aga kõik kokku oli enam kui keskpärane jura.
Istusime kõrval kontoris ja arutasime, miks nii paljud noored bändid nii igavat muusikat teevad. Pillid neil ju on, prooviruumi leidmine pole tänapäeval probleem ja selle maksavad niikuinii vanemad kinni. Mis siis viga? Pea kaks aastakümmet tagasi, siis, kui N. Liidus rocki ei eksisteerinud, oli bänditegemine palju keerulisem.
Kõigepealt tuli leida pillid. Kitarr saeti kapiustest välja ja helipeade saamiseks rüüstati avalikke telefone, mille mikrofonid asja ära ajasid. Siis tuli kooli õppealajuhataja nõusse saada, et saaks kooli saalis proove teha. Ja see oli isegi raskem kui ise kitarri ehitada! Ning kui bänd oli koos, siis tuli läbida tarifitseerimine, et saada esinemisluba. Tarifitseerimisel tuli mängida kohustuslikke süldilugusid ja paar omaloomingulist, aga jumala eest et mitte liiga kiiret ja raju! Aga bände tehti ning häid bände!
Sellises retromeeleolus tuli mulle pähe, et võib-olla on bänditegemine liiga lihtsaks läinud? Tänapäeval on asjal vaid üks takistus – raha! Ja selle ikka leiab, vanemad laovad lauale. Sellepärast tulebki kli?eebände nagu oavarrest ning ma olen juba ammu loobunud käimast noorte bändide ülevaatustel. Mitte et ma agiteeriks muusikuid vineerist kitarre välja saagima, aga enne kui bändi teha, võiks natukene ikka mõtelda ja muusikat kuulata ja veel kord mõtelda. Siis viitsiks rahvas teid ka kuulata!