Igal ruumil on oma aura, mikrokliima ja mikrofloora – oma noosfäär või kui see on püha ruum, siis ikonosfäär. Iga ruum kannab endas edasi tema ehitanud, seal olnud ja elanud inimeste ja sündmuste jälge. Inimene saab ruumist teha hea või halva ruumi küll, aga ometi ei sõltu kõik inimesest. Näiteks kurikuulsast Patareist ei saa kunagi “head” ruumi ja mõnest 30ndate puumajast ei tee halba ruumi kõik seda aastaid raasinud inimesed. Patarei ohtlikust nõguspeegli arhitektuurist kirjutas omal ajal juba Tõnis Vint.
Alati ei sõltu aga kõik ka inimesest. Kui nüüdismaailmas hinnatakse ruumi puhul eelkõige selle asukohta, kujundust, arhitektuuri ja tehnilisi parameetreid, siis vanasti oli ruumil ka oma kvalitatiivne mõõde – genius loci ehk koha vaim -, mis tulenes sakraalsest geograafiast ja mille sümboolikast ruum oli määratud.
RUUMI MÜSTIKA
Traditsioonilises käsitluses olid maailmajagudel omad sümboolsed parameetrid. Ilmakaartel oli oma iseloom. Kõik climatid allusid vastavatele jumalatele. Põhi on traditsioonis seotud Kuldajastuga. Põhja element oli tuli. Põhi oli mehelik Päikese kodumaa. Esimene Eeden. Apollo sünnimaa – Hüperborea, Heliodea, Varahi kontinent, millest pärast aarialaste lahkumist ja olemuslikku muutust sai jääkõrb, kus uluvad kurjuse vaimud.
Lõuna seevastu oli naiselik ja Kuu võimuses. Lõuna element oli vesi. Mitmed kultuurid on olnud Lõuna-kesksed. Vanas-Egiptuses olid näiteks maakaardid tehtud nii, et Lõuna oli üleval ja suine pööripäev oli aasta alguseks.
Ida oli koidu kodumaa. Ida tähendas sakraalset: Ida oli teisene paradiis. Aurora Consurgens. Igal asjal oli oma ida, kus paiknesid selle asja seemned. Ja nagu päikesekiir merel paitab igaühele isiklikult suunatuna, nii oli igal inimesel ka oma ida ja selle kaitseingel paremal õlal. Ida element oli Maa. Ida iseloomustas staatika. Ida orientatsioonile vastas aasta algus kevadisel pööripäeval nagu Rooma impeeriumis.
Lääs oli loojangu maa. Lääne element oli ja on õhk. Lennud ja astronaudid. Läänt iseloomustas dünaamika. Lääs oli progressi sünnitaja. Huvitav on, et Lääne pagulusest rääkis juba vana Sohravardi, kes nimetas seda mateeria võrkudesse jäämiseks. Kuna sakraalses geograafias oli oluline rütmiline päeva ja öö, suve ja talve jne vaheldus, siis ei tohiks seda sümboolikat võtta moraalselt ? la põhi on hea ja lõuna paha.
GEOPOLIITIKA, SAKRAALNE GEOGRAAFIA
Tänapäeval on üks teadus, mis sõna otseses mõttes rajaneb sakraalsele geograafiale, ja see on geopoliitika. Geopoliitika taga on nn elusa ruumi teooria, mis omakorda pärineb mikroja makrokosmose käsitlusest. Igal kultuuril on oma hing – paideuma.
Ja kurikuulus Lebensfraum pole mitte lihtsalt eluruum, nagu seda on pärast Teist maailmasõda püütud käsitleda, vaid just elus orgaaniline ruum, millel on oma idee – Raumssin.
Aga lihtsalt öeldes pole geopoliitika muud kui sotsiaalsete suhete geograafia. Laias laastus jagunevad maailma maad kahesugusteks: mere- ja maismaariigid. Neis on maailmatunnetus erinev: mereriigid on enam individualistlikud, rõhutades enam vabadust ja õigust. Maismaariigid kollektivistlikud, rõhutades enam vendlust ja õigsust. Nende vahel on veel piiri- ehk rannikualad ehk nn Rimland, mis võib kalduda ühele või teisele poole.
Mereriigid on läbi ajaloo olnud Kartaago, Veneetsia, Hispaania, Portugal, Holland, Inglismaa ja tänapäeval on nn Sea Poweri peamiseks kandjaks USA. Maismaariigid – Heartland – on olnud Hiina, Rooma, Bütsants, Venemaa ja ka Saksamaa. Madalmaad, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Skandinaavia, Baltikum jt moodustavad Rimlandi ehk rannikualad, mis võivad kalduda nii ühele kui teisele poole.
GEOPOLIITIKA KREEDO
Geopoliitika mõiste ise pärineb rootsi politoloogilt Rudolf Kjellenilt, kes juba XX sajandi algul ennustas tollal üsna vaese Ameerika hegemooniat maailmas. Mõeldes Suurbritannia impeeriumile, kelle rikkus kasvas eriti India suurmogulite varanduse arvelt ja “kus päike ei läinud looja”, toonasele innovatiivsele Saksamaale, endale dekadentsi õitsengut lubanud Prantsusmaale jne, tundus see prognoos üsna ebatõenäoline. Muuseas, Kjellen rõhutas juba siis ka Euroopa ühinemise vajalikkust.
Geopoliitika kreedo, mis pärineb Briti politoloog Halford Mackinderilt ütleb, et kes valdab Euraasia südamaad, see juhib paraadi – kontrollib lõpuks kogu maailma. Praegust Ameerika värviliste revolutsioonide ja sõjabaaside strateegiat Euraasia kontrollimiseks nimetas kunagine USA välispoliitika juht Zbigniew Brezinski anakonda strateegiaks, et siis maona ümbritseda Venemaa ja sellega ära hoida võimalikke Euraasia blokkide tekkimine. Mis on ka õnnestunud.
Geopoliitika võtmes tunduvad mitmedki nähtused, mida samastatakse, erinevad. Näiteks fa?ism ja kommunism on geopoliitiliselt antipoodid. Rahu Stalini ja Hitleri vahel aastal 1942 ei olnud geopoliitiliselt võimalik vaatamata Georg Mere jõupingutustele. Kuigi geopoliitiliselt oli see kokkupõrge ka läbikukkumisele mõeldud.
Kui fa?ism oli geopoliitiliselt kogu maailma ohverdamine ühele riigile ja rahvale, siis kommunism oli oma maa ja rahva ohverdamine maailma “helge tuleviku” nimel ehk seega midagi täiesti antigeopoliitilist.
Frances Bacon, kirjutades kasulikest teadustest – scientae desideratae – rõhutab ka riigipiiride laiendamise teadust, mis hiljem saab geopoliitika nime ja mille kohta Bacon ütleb allegooriliselt, et see on “konsul sõjarüüs”.
Sakraalgeograafia järgi: niikaua, kui püsib maa, püsib ka meri ja võitlusel nende vahel ei ole lõppu. Meie aga ei saa siin valida pooli, vaid ruum, kuhu kuulume, annab selle. Kauguse mõttes pole meile täna ruum enam probleemiks, aga ruumi varjatud iseloom määrab meie olemise. Muidugi võime seitsmepenikoorma saabastega minna teise ruumi – aga seal on ka teine olemine?