Ma elasin oma kümmekond aastat väljaspool Eestit. Naastes avastasin, et selle dekaadi jooksul olid avalikku ellu uued näod ilmunud, keda mina üldse ei tundnud. Nii arvasin ma tükk aega, et Anu Saagim on tennisemängija. Ja kui mitte tennisemängija, siis vähemalt uisutaja. Pärast tuli välja, et hoopis mingi ajakirjanik. Ja nüüd, pange tähele: see teadmine ei muutnud minu elus mitte kui midagi.
Kui ma Eestisse tagasi tulin, oli kõige muu kõrval ka muusika muutunud. Kui ma ära läksin, olid Ummamuudu ja 2 Quick Start kõvad sõnad. Naastes olid ajalehtede esikaantel juba teised nimed. Ma mõtlesin kogu aeg, et peaks minema näiteks raamatukokku, võtma välja viimaste aastate olulised CD-d ja nad läbi kuulama. Aga aja puudusel on see plaan jäänudki plaaniks. Samuti kuulan ma nii vähe kodumaist raadiot, et suur osa rahva muusikalistest lemmikutest on mulle siiani tundmatud. Siit-sealt on ajalehtedes või reklaamidel nähtud mitmesuguseid lauljaid ja muusikuid, ent mul pole halli aimugi, milline on nende looming.
Nii tean ma väga hästi Inese madrusesärki (mu naisel on ka selline, Peterburi turult 100 krooniga ostsime, väga hea soe asi, ainult pesta on teda vilets), tema lugudest olen vist ainult ühte kuulnud. Nexuselt olen ka vaid ühte lugu kuulnud, aga kusagil lehes oli mingi White Labeli nimeline koosseis, nende muusikast ei tea ma midagi. On veel olemas Noorkuu, kellest tean vaid nime. Suntribe läks enne laiali, kui ma üldse nende olemasolust teada sain. Ja nii edasi. Okei, Terminaatorit olen ma kaks korda näinud, aga loodetavasti kolmandat korda ei tule kunagi.
Ja teate mis, jumala rahulikult elan. Isegi aega hoian kokku, sest enamikust kollastest väljaannetest huvitavad mind vaid ristsõnad. Mis sa ikka loed inimestest, keda ei tea.