Massandra küla oma mõnetuhande elanikuga on ilmselt tänapäeva Ukraina üks laiemalt tuntud asulaid. Esimest korda mainitakse küla 1783. aastal, kui Vene – Türgi sõja tule-musena liideti Krimm Venemaaga. Siis kirjeldatakse Massandrat kui mahajäetud kreeka küla, mille elanikud olid ümber asustatud Lõuna-Venemaale. Tänu imekaunile loodusele vahetasid küla ja sellega kaasnevad maavaldused omanikku mitu korda, kuni selle ostis krahvinna Sofia Konstantinovna Pototskaja, kes küll ei valmistanud veini, aga kelle suureks unistuseks oli rajada Massandrasse linn, mis oleks kogu Lõunaranniku keskuseks ja kannaks nime Sofiopolis. Jalta oli tol ajal pisike kaluriküla, mis ei äratanud huvi üheski linnaehitajas.
<1>
Krahvinna tütred elasid suvel Massandras ja üks neist, samuti Sofia, aga Stanislavovna Pototskaja, oli arvatavasti A.S. Pu?kini salajase ihaluse objektiks ja on võimalik, et 1820. aastal, kui Pu?kin oli Krimmis Gurzufis, mis jääb ainult jalutuskäigu kaugusele Massandrast, nad seal ka kohtusid. Arvatavasti just S.S. Pototskaja käest kuulis Pu?kin esimest korda romantilist ja kurba lugu traagiliselt surnud imekaunist haaremi vangist (kes olevat olnud Pototskite soost), mis inspireeris luuletajat kirjutama oma poeemi “Baht?isarai purskkaev”.
Umbes 1826.a. paiku ostis Massandra krahvinna Vorontsova. Krahv ise omandas maid ja mõisaid ka teistest küladest ja varsti olid kogu Lõunaranniku parimad viinamarjakasvatuspiirkonnad Vorontsovi pere omanduses. Sellest ajast sai alguse ka tõsisem veinivalmistamine Massandras ja kogu Lõunarannikul üldse. Vorontsov ehitas Massandrasse maja, veinikeldrid ja kiriku, ostis Euroopast sisse viinamarjataimi, istutas neid oma maadele ja jagas kohalikele põllumeestele. Nii sai ta küllalt palju kvaliteetset veini, mis sealsetes keldrites küpsedes muutus väga heaks ja oli kõrges hinnas.
1889. a. tegi vürst Lev Golitsõn tsaar Aleksander III-le ettepaneku osta krahv Vorontsovi pärijatelt välja Massandra ja teised krahvi perele kuulunud Lõunaranniku mõisad. Aasta hiljem määrati Tsaari ukaasiga vürst Golitsõn Venemaa peaveini-meistriks.
Vürst Lev Golitsõn, “Vene veininduse isa”, oli väga huvitav mees. Sündinud 1845 Poolas, õppis ta Sorbonne’i, Leipzigi ja Göttingeni ülikoolis, lõpetas Moskva ülikooli õigusteaduskonna ja jäi ülikooli juurde tööle, valmistudes kaitsma doktoriväitekirja. Kõigile ootamatult jättis vürst paljutõotava teadlasekarjääri ja kadus välismaale koos õnnetus abielus oleva Nade?da Herheulidzega. Mõni aasta hiljem naasis L. Golitsõn Venemaale, kaasas selleks ajaks purunenud kooselust sündinud kaks tütart (kaks tütart jäi ka elukaaslasele), ostis Feodossia lähedale suvila “Novõi Svet” ja pühendas oma edasise elu veinile – seda kollektsioneerides, ise valmistades ja uurides.
1889. aastaks oli tema isiklik veinikollektsioon, mis koosnes maailma eri paigust pärit rariteetsetest ja hinnalistest veinidest, kasvanud muljet-avaldavaks ja tema enda kuulsus veinispetsialistina nii suur, et Pariisi üle-maailmsel veininäitusel oli ta juba ?ürii liige ja teda nimetati “ekspertide kuningaks”.
Vürst Golitsõni juhendamisel täiustudes muutus Venemaa vein iga aastaga maailmaturul järjest konkurentsivõimelisemaks. Samal ajal õpetas ta 1828. aastal krahv Vorontsovi loodud Magarat?i Instituudis tulevasi veinimeistreid ja jätkas tööd ka oma Novõi Sveti mõisas. 1894. aastal, mil troonile tõusis Nikolai II, alustati vürst Golitsõni näpunäidete järgi Massandrasse päris uue veinikeldri ehitamist. Kuna tegemist oli Tema Keiserliku Kõrguse keldriga, ei olnud mingeid piiranguid ei rahas ega tööjõus ja Golitsõn lasi selle ehitada nii hea kui tahtis, ja tahtis ta parimat. Seitse 150 meetri pikkust tunnelit, igaühe lõpus 52 meetri kõrgune venti-latsiooni?aht maapinnale. Nendes tunnelites küpsetatakse veini tamme-vaatides tänapäevalgi. Lisaks olid ehitises keldrid veini säilitamiseks pudelites, villimisosakond ja kõik muu juurdekuuluv. Ühtekokku mahutas kelder 3,6 miljonit liitrit veini vaatides ja umbes 1 miljon pudelit.
<2>
Töötada selles keldris aga Golitsõn ei saanud. Nimelt oli vürst väga isepäine ja sõltumatu inimene. Ta söandas näiteks meenutada tsaar Nikolai II-le, et Golitsõnite vürstisugu on märksa vanem kui Romanovite oma, mis oli ennekuulmatu häbematus. Tsaar aga andestas talle, kuna tegu oli nii erilise isiksusega (pealegi oli Golitsõnil täiesti õigus, sest Golitsõnite esiisaks oli Leedu suurvürst Gediminas, kes elas ja valitses juba 300 aastat varem kui Romanovid aree-nile ilmusid, ja Golitsõnite perekonna vapikilbi ülemine osa ongi Leedu vapp).
Niisiis tekkisid vürstil paratamatult lahkhelid bürokraatidest ülemustega ja ta nõudis lõpparvet. Kuna tema palk sõltus veini läbimüügist, see aga oli vürsti juhatusel kasvanud peaaegu kümnekordseks, kuulus väljamaksmi-sele tolle aja kohta tohutu summa – enam kui 100 000 rubla. Golitsõn andis selle raha demonstratiivselt Põllumajandusministeeriumile, et asu-tataks iga-aastane preemia silmapaistvate saavutuste eest viinamarja-kasvatuse ja veinivalmistamise alal. Seda preemiat hakati kutsuma Imperaator Aleksander III nimeliseks preemiaks ja esimest korda anti see välja 1899. aastal.
Vürst aga elas ja töötas oma Novõi Sveti mõisas edasi. Jätkas oma kollektsiooni täiendamist ja ise veini valmistamist; 1900. aastal, järje-kordsel Pariisis toimuval ülemaailmsel veininäitusel (Golitsõn oli siis juba ?ürii asepresident) võitis tema “?ampanja” Grand Prix.
1912. aastal kinkis vürst Lev Golitsõn oma elutöö, Novõi Sveti mõisa ja oma hindamatu veinikollektsiooni, kus oli 44 000 pudelit veini, millest igaüks oli tõeline pärl, tsaar Nikolai II-le palvega luua “tõeline Vene veini-valmistamise akadeemia”. Tsaar võttis kingi tänuga vastu, lasi kollektsioo-ni viia Massandrasse ja see sai loodava Massandra veinikollektsiooni südameks. Hiljem lisandusid sinna veinid tsaari oma keldritest ja pärast kodusõda koondati Massandrasse üle kogu Venemaa aadlike keldritest leitud parimad ja hinnalisemad veinid, mis suudeti soldatite ja madruste käest päästa. See kollektsioon sai nii soliidne ja aukartustäratav, et 1936. aastal anti Massandra veinikogule sama staatus, mis oli teaduslikel raamatukogudel. Kindlasti mängis rolli asjaolu, et Stalin hindas seda kollektsiooni väga kõrgelt.
Sõja ajal Massandra tehas evakueeriti. Osa veinikollektsioonist uppus, kui lasti põhja laev, mis vedas veine Jaltast Novorossiiskisse, aga suurem osa siiski pääses õnnelikult kodukeldrisse tagasi ja on seal siiamaani.
Nõukogude ajal Massandra veine väljaspool Krimmi eriti saada ei olnud. Neid võis näha parteikomitee puhvetis, poelettidele ilmusid nad haruharva ja kadusid siis välgukiirusel. Ka teistes riikides ei teatud Massandra veinidest eriti palju. Rahvusvahelistel konkurssidel nad küll osalesid ja saavutasid väga häid tulemusi. 1958. aastal Budapestis juhtus pisut skandaalihõnguline lugu, kui Inglise ekspert tõusis korraga püsti ja teatas: “Härrased! Niisuguse kvaliteediga veini ei kõlba juua istudes! Ma küll ei tea selle imepärase eliksiiri päritolumaad, aga ma julgen oletada, et nii pillavalt luksuslik vein saab olla pärit ainult Venemaalt”. Tegemist oligi Massandra veiniga “Muskat Belõi Krasnogo Kamnja”, mis on tänapäevaks võitnud 22 kuldmedalit, 1 hõbemedali ning 4 Grand Prix karikat.
<3>
Vaatamata saavutatud medalitele, puudus maailmas ettekujutus sellest, mis Massandra keldrites tegelikult peitub. Nii et suur oli Sotheby’ oksjonikorraldajate üllatus, kui nad 1989. aastal, pidades läbirääkimisi Massandra veinide osalemisest oksjonil, sisenesid kollektsioonikeldrisse. David Molineux-Berry, üks Sotheby’ oksjoni ekspertidest kirjutas hiljem: “Niipea kui ma sisenesin sellesse keldrisse ja hingasin selle õhku, taipasin: olen sattunud kullaauku.”
Oksjon läks üliedukalt ja Massandra veine müüdi enam kui miljoni dollari eest. Teiste hulgas osales oksjonil ka üks Golitsõnite soo jätkaja vürst Georgi Vladimirovit? Golitsõn, kes oli äärmiselt liigutatud sellest, et legendaarne veinikollektsioon on säilinud ja isegi kasvanud.
Massandra kollektiivi rõõm oli aga enneaegne, sest pärast kojujõudmist ootas neid ees ametkondlik juurdlus. Nimelt oli ministeeriumiametnikest koostatud komisjon teinud kindlaks, et oksjonil osalemisega on tekitatud Massandra veinikogule korvamatut kahju. Sellest kuulnud, moodustasid Magarat?i Instituudi töötajad oma komisjoni, mis koosnes eranditult teaduskraadiga inimestest ja veiniala asjatundjatest, ja selle komisjoni koostatud akt tõdes, et kuna kollektsioonis on ca miljon pudelit ja kol-lektsiooni täiendatakse igal aastal, siis mingit kahju tekitatud ei ole. Et igal veinil on oma eluiga, siis peab paratamatult kogu aeg vanemaid veine eest ära müüma, ja kui oksjonil olid veinide hinnad 35 dollarist 5000 dollarini, siseturul maksavad nad aga oluliselt vähem, siis on tegutsetud õigesti. Niisiis lõppes kõik õnnelikult ja järgmisel aastal osaleti oksjonil uuesti ja umbes samade tulemustega.
Kolmandat korda osaleti 2001. aastal ja siis ei müünud Massandra veine mitte ainult tehas, vaid müügil olid ka esimesel kahel oksjonil erakogudesse ostetud veinid, kus-juures hind oli 2 – 3 korda kõrgem. Oksjoni naelaks kujunes Massandra kollektsiooni vanim vein “Jerez de la Frontera” aastast 1775. See vein müüdi hinnaga 52 000 dollarit – siiani kõrgeim hind, mis ühe Massandra veinikogust pärit veini eest on makstud. Seda veini on veel mõni pudel järel, (vaata autori poolt 2004|. a. septembris tehtud fotot loo alguses), need aga on paigutatud muuseumifondi ja müüki ilmselt enam ei lähe. Samas on Massandra kollektsioonis veel saadaval XIX sajandist pärit veine, rääkimata XX sajandi jookidest. Igal Massandra külalisel on võimalik osta oma sünniaasta lõikusest valmistatud veini. Siin on nooremad inimesed selges eelisseisundis, sest kui 20-aastane inimene võib oma sünniaastaga veini kätte saada 200 – 300 krooni eest (olenevalt veinist), siis poole vanemal tuleb välja anda tõenäoliselt enam kui kolm korda rohkem.
Massandra veinikollektsioon, mida peetakse suurimaks maailmas ja kus leidub umbes miljon pudelit imepärast veini, on aardekamber, mis on küll kindlustatud 36 miljoni USD peale aga mille tegelikku väärtust ei oska keegi öelda, nagu ei ole võimalik öelda ka Ermitaa?i või Louvre’i kunstikogude hinda.
Raivo Leesalu
Püssirohukeldri Vinoteegi sommeljee
Lingid: