Mul oli plaanis panna sellele kolumnile pealkirjaks Bye bye 2005| ja tänada kõiki, kes Detsibillile muusikat saadavad (tänu sellegipoolest, ya know who ya are!). Kuni selle hetkeni, kui ma vaatasin Pervõi Baltiiskist mingit filmi – ja kuni esimese reklaamipausini.
Kõigepealt tuli Hansapank, kasutades taustana Sex Pistolsi My Wayd ja pärast mingi mobiilireklaam JMKE muusikaga. Panin teleka kinni ja läksin suitsetama. Tuju oli sitt.
Minu ja paljude minuealiste jaoks on Sex Pistols nati enamat, kui üks CD plaadiriiulil. Sex Pistolsi kasseti eest sai nõukogude miilitsalt vastu hambaid. Ja JMKE kontserdile on mindud ja sealt lahkutud rohkem kui kord läbi miilitsaspaleeri. Selge see, et iga firma püüab olla seksikas ja müüdav kõigile. Ju siis antud hetkel parim viis olla noor ja energiline on just punkroki kaudu. Eelmine aasta reklaamis ju Hansapank ennast gängstameeste abil. Vaatasin seda reklaami ja kehitasin põlglikult õlgu. Niipalju siis tänavate häälest ja oma asja ajamisest!
Kui Levis aastaid tagasi kasutas oma reklaamides Clashi, Prince Busterit ja Cockney Rejectsi, siis me juubeldasime. Aga pangad ja mobiilifirmad ei aja miskipärast juubeldama. Võib-olla on asi selles, et Levis on cool. Levise 501-i kandsime meie ja need, kelle kontserditel me käisime. Okay, tegelikult on firmal kama, neid ju huvitab ka vaid läbimüük. Aga miskipärast me kippusime seda ignoreerima.
Hansapank ei ole cool. Valgetes särkides üle pea kammitud juustega yuppied on uncool kuubis, kui keegi minu arvamust teada tahab. Isegi kui nende seas on mõni endine punkar, kes otsustas oma innovatiivsusel lennata lasta.
Ega ma isegi kindel ei ole, et kui mulle pakutaks reklaamidiili, ma selle pikalt saadaks. Naerataks debiilselt kaamerasse ja teataks et need tampoonid, jogurtid ja pesupulber on ainukesed ja veelkord ainukesed. Ning eks selline asi paita ka egot. Muidugi on tore, et raha saab endale Villu ja co aga mitte mõni tobe tibide bänd.
Ent ikkagi – midagi kripeldab. Ja kuidagi solvav on see ka, raisk!