Savisaare, tema erakonna ja tema ajalehe retoorikat kuulates tabasin korraga midagi tuttavat, juba varem kuuldut. Meelde tuli! Kõiki, kellele sovjettide hingeelu vastukarva on, armastab Savisaar fa?istideks sõimata. Mis Savisaare sovjetiaja punase propagandisti koolitus väärt on, näitab seegi fakt, et fa?istid (fascio di Combattemento) tegelikult ei põletanud kedagi, isegi mitte raamatuid. Väidetavad ahjumehed olid ikka natsionaalsotsialistid. Sotsialistlike meetodite osas aga oli Hitler Stalini õpipoiss ja tema talendi suur imetleja. Et Rein Lang fa?istidel ja natsidel vahet ei tee võib ju ka sellest tulla, et Soomes Nõukogude saatkonna diplomaatide koolis seda lihtsalt ei õpetatud.
*
Savisaare fa?ismivastane võitlus algas vähemalt 1987. aastal kui ta oli oma partei hinnangul “vaieldamatu vabadusvõitleja”. Savisaarel oli täpselt teada noorsoo seas tekkiva fa?istliku meelsuse kurja juur! “Progressiivne noorsugu peab teadma, miks osa tema eakaaslasi natside leeri satub. /- – -/ On olemas konkreetsed sotsiaalsed ja psühholoogilised põhjused, mis määravad noore inimese maailmavaatelised seisukohad ja sotsiaalsed käitumisviisid. Neid põhjusi hästi teades võib mõjuva vastupropagandaga isegi fa?ismist mürgitatud noortele kätte juhatada õige tee. Fa?istlike meeleolude taastekke majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused peituvad kapitalistlikus tegelikkuses.” (Edgar Savisaar. Võitlus noorsoo pärast. Tallinn, 1987, lk 153).
*
2003|. aastal lahvatas nn Ain Seppiku süümeskandaal. Seppik valetas ühes intervjuus, et pole kunagi Eesti NSV ülemkohtunikuna kedagi poliitilistel põhjustel vangi mõistnud. Kui selgus, et ta 1985. aastal siiski karistas nõukogudevastaseid noori karmide vanglaaastaega, pidi ta lõpuks tagasi astuma. Tollasel peaministril Siim Kallasel oli erinevalt oma praegusest kolleegist ja erakonnakaaslasest Andrus Ansipist rohkem selgroogu.
Kohe oli ka platsis Savisaar oma lemmikparanoiaga – fa?ismiohuga. 1995. aastal Eesti Riigikohtu poolt täielikult rehabiliteeritud Seppiku kunagiste ohvrite kohta oli Savisaarel aga oma parteikaaslast kaitsma viskudes muidugi oma arvamus. Mis loeb nii kõvale mehele Eesti Vabariigi Riigikohtu otsus täieliku rehabiliteerimise kohta! “Tunnustust tuleb avaldada siseministril, kes kohtunikuna ligi kakskümmend aastat tagasi julges fa?ismi propageerinud noorukeid nimetada õige nimega”, huilgas Savisaar.
Nüüd siis sündisid avaldused “massimõrvar Indrek Tarandist” ja “ohtlikust terrorististist Juku-Kalle Raidist”. Koosoleku peakõnelejaks loomulikult juba Eesti NSV-s Ülemkohtu kohtunikuna fa?ismi vastu võidelnud Seppik.
*
Teine fa?ismiohu ees väriseja – justiitsminister Rein Lang näeb Eestis juba Hitlereid peale kasvamas. Kuniks nad veel tegevusse ei astu, on Langi sõnul oht külapoodide juures õlut limpsivates kibestunud külameestes, kes tema arvates punast T-särki nähes ummisjalu ahjusid kütma tõttavad.
Kui Seppikut ja Savisaart on lihtne mõista, siis mis on juhtunud kultuuriministeeriumile pommi alla panna lubanud Langiga?
“Kas õnnestub noori ühendada sotsialismiideaalide nimel või saavad nende seast täiendust pimedad ja purustavad jõud, see küsimus otsustatakse 1980. aastatel.” (Edgar Savisaar. Võitlus noorsoo pärast. Tallinn, 1987, lk 185).