*
ARUKAS LINNAPEA PALTS
Näib olevat nii mõnegi koha pealt Saaremaa mees Tönis Palts. Vähemalt linnaehituse sektoris on ta tagasi lükanud nii mõnedki ilged jubedused, mida on välja pakkunud teab mis kuradi koolis kloonitud ahvlased nimega kinnisvaraarendajad. Kahjuks on eesti üldsus arendajate linnavägistamist seni pealt vaadanud nagu Virumaa külaelanikud omal ajal Vene vägede sissemarssi. Jääb üle vaid loota, et linnapea eeskuju nakatab ning igamees leiab meist mõne arendajatagumiku kuhu parajal hetkel virutada. Sest – Tallinn pole mitte mingi pundi ahnete kärnkonnade valdus, vaid meie riigi, Eesti Vabariigi pealinn, mis kuulub meile kõigile. Vene aeg on möödas, kulla inimesed.
*
NÕMME RAADIO, KULTUSKANAL NR. 1
Eksisteerib tõesti selline ikka veel, endise Jorh Adniel Kiire ning praeguse padueruoskeptiku, paduhullu ja paduradikaali Margus Lepa eklektilisel eestvedamisel. Paljud avara huumorimeelega inimesed on valmis ohverdama tunnikese keskpäevast (12-13), et kuulata Lepa poliitilist joigu ning tema mõningaid saatekülalisi, kellele Lepa oma jutu kõrvalt viis minutit näpistab. Saatejuhina on Lepa nagu sõge vana testamendi prohvet, hulluks läinud preester või telliskiviga mees barrikaadil tanki vastu. Maksab igati kuulata. Nõmme raadio on in. Varsti käivad noored ringi, Lepa pildiga särk seljas, justkui Kender kunagi Che maikaga. T?ekk it aut, män! 99,3 MhZ. Või midagi sellist.
*
EUROMÄNG UMMIKUS?
Prantsus lükkas tagasi Euroopa põhiseaduslepingu. Dokusment mis laienemisel üha amorfsemaks muutuvat ühendust koos oleks hoida võinud, jäi käiku laskmata. Nüüd ongi küsimus, kas mõelda välja mingi uus ja vastuvõetavam dokument, mitte lasta enam pööblil hääletada (nagu Eesti eesrindliku riigina tegigi) või lasta kogu Euroliidul minna kus kurat.
Aga kui ikka tahetakse mingit mängu edasi mängida, tuleb läbi vaadata mitu haiglast põhimõtet, millega Euroopas ikka on perversselt uhkeldatud. Üheks neist on kindlasti näiteks kõigi rahvaste ühiseks supiks keetmise justkui üllas idee. Ehk seesama, millel purjetas põrgu N. Liiduks nimetatud hiljutine monstrum. Rahvad on küll lollid, seevastu on neil säilinud midagi sellest, mida ülikoolipinke poleerinud poliitikuil enam ammu pole – nimelt riismed tervest mõistusest.
*
SURMARALLI PJEDESTAALIL
Autohullus Eestis jätkub. Miski sitt eesti hinges sunnib meid nimelt maanteedel kimama nii et vererida järel. Soolikatest rääkimata. Ainuüksi mai lõpus sai sel moel juba terve väikse laulukoori jagu kodumaiseid kahejalgseid otsa.
Nüüd võiks arvata, et vastavalt poleeritud kolud Toompeal asuvad kibedasti vaaritama, kuidas hullusele päitseid pähe panna. Aga kus sellega, sealtpoolt kuuldub hoopis soove talgute hoogustamiseks lubada endale uusi, järjest kallimaid ja moekamaid autosi liisida.
Ja ega toimuv vist liiguta enamikku Eesti üldsusestki. Kui mitte pidada silmas seda, et surmasõidud kujutavad endast nii mõndki seedimist soodustavat ajaviidet ehk reality show’ d, mille lugejate teatavat hingeelu hästi tabav teatud Õhtaleht mõnuga kasutab ära rasvasema läbimüügi huvides. Üht õnnetust pealt näinud soomlane imestab kohalikku eksootikat: «Üks ema koos pisikese lapsega astus hoopis autost välja ja läks mudilasega lähemalt vaatama, kuidas verine surnu keset maanteed lamab…» Nii et süsteem toimib igati. Mis loeb siis see, et äraspidine.