Kindlasti oli mingiks teetähiseks aastaid tagasi Marju Lauristini karje – Eesti ajakirjandus kolletub. Nüüd räägib eurovolinik Siim Kallas sellest, et miks nii palju ajakirjanikke on poliitikasse läinud, tuleks avalikustada ajakirjanike poliitilised ja majanduslikud huvid, et taastada meie meedia usaldusväärsus ja sõltumatus.
Muidugi on meediaga probleeme. Aga kus Eestis pole probleeme? Ent need probleemid ei ole seal, kust Kallas neid otsib. Ajakirjandus monopoliseerub, kadunud on konkurents. Seetõttu on ajakirjanike palgad ehk 1997. aasta tasemel. Inimestel pole raha osta ajalehti, kirjutav meedia on vaene ega saa lubada uurivat ajakirjandust, mis teatavasti on väga kallis lõbu. Ajakirjanike Liitu ei pea enamus olulisi tegijaid mitte millekski, või siis saatanast organisatsiooniks, õudse ametiühingu käepikenduseks. Osalt muidugi hoiab ajakirjanikke selle organisatsiooniga liitumast hirmuäratav punavanakeste ja savisaarlaste kontsentratsioon.
Need on meedia jaoks olulised probleemid.
Ja kui Hans H. Luik vahest Kuku Raadio Keskpäevatunnis oma asja ajab – ja ta teeb seda -, siis vähemalt teatas ta Eesti Ekspressis enne viimaseid Riigikogu valimisi, et annab oma hääle Res Publica poolt. Erinevalt Mart Kadastikust on Luik ehitanud oma meediaimpeeriumi ise, ilma Savisaare erastamise ja poliitilise toetuseta. Erinevalt Kadastikust on Luik omanik, mitte kõrgelttasustatud järelvaataja rollis palgatööline. Ja Kadastik ei kirjutanud Postimehes ega Kroonikas, et annab oma hääle Reformierakonna poolt. Ja erinevalt Kadastikust pole Luik ka kunagi kirjutanud KGB tellimusel lollakaid lugusid, kuidas sovjetivõimu peale kurjad inimesed kollaste välismaa botikute eest kodumaad maha müüsid. Needki on vahed, mida peab meedia puhul teraselt jälgima.
Tõesti, ajakirja – või meditsiiniajakirja – Kroonika looja on mulle öelnud, et see tegu on üks asju, mida ta tõeliselt kahetseb. Aga küll edevuse laat mõnel teisel kujul ikkagi oleks klantspiltide näol paberile ja kaante vahele roninud. Kuid ei saaks ju sellist haiget asja eksisteerida, kui ei leiduks edevaid debiile, kes end kasvõi läbi nõelasilma rahva ette rebivad – karnevalikostüümis või mullivannis ja hoopis ilma kostüümita. Ning samas on nendel mullivannitüüpidel alati varnast võtta enesekindel poos, kui nende sigadusi või debiilset edevust meedias kajastatakse – äähh, kollane ajakirjadus ei oskagi muud minust kirjutada.
Teiseks on poliitikas kuhjaga tüüpe, kes on absoluutselt veendunud, et kogu ajakirjandus on üles ehitatud nendevastasele vandenõule – Edgar Savisaar ja tema küljeluu, Villu Reiljan ja tema vend, kui neist vaid mõnesid nimetada.
Aga kuidas nimetada sellist poliitikat, kus kärarikka tulumaksu vähendamise ja pensionide tõstmise lärmi saatel väänatakse juurde kõikvõimalikke makse, et riigieelarvesse tekkinud auk täis toppida? Või 500 krooni igale pealinna pensionärile. Või Res Publica lubadust Tallinnas tasuta internetti jagada ja väikelastele toetusi anda. Või Reformierakonna lubadus igale väikelapsele 2500 krooni maksta. Mis see on, kui see ei ole kolletuv poliitika – eeldatavale valijale papp kätte ja kohe, pärast tulgu või veeuputus. Poliitika kolletub aina rohkem ja ammu juba ei ole probleem ajakirjanduses. Oleks aeg peeglisse vaadata, kullakarvaline-siiruviiruline Eesti nn eliit.
Terrorist Uljanovi rajatud bol?evistlikus riigis ütles Trotski, et sõjavägi on ühiskonna peegel. Aga see ei olnud normaalne riik ja Trotski ei olnud normaalne vend. Meil on ühiskonna peegel ajakirjandus, millest vaatab vastu kolletav poliitika. Üks ei saa ilma teiseta. Ja veel ei ole jõudu peeglit puruks lüüa?