Vene-Eesti uue piirilepingu allakirjutamisel tegi välisminister Urmas Paet taas juttu ka presidendi ametirahast, mis Moskvas kusagil relvapalati keldris kopitab. Ilmselt polnud Paetil Venemaa välisministri Lavroviga lihtsalt mitte millestki muust rääkida. Ja keda see piir ja Eesti seal Venemaal üldse huvitab. Käis Rüütel Venemaal patriarh Aleksi teisega kohtumas kust juhuslikult ka president Putin läbi hüppas. Tuli Rüütel tagasi, võidurõõmus ilme näol – Putin ise lubas presidendi ametiraha meile tagasi anda! Ja meie ajakirjanikel muidugi ka esimene küsimus, kas ametirahast ikka räägiti?
Ausalt öeldes ära on tüüdanud see nutt ja hala ümber Konstantin Pätsi ametiraha. Kohati on see Pätsi kaelakee hääl võtnud lausa paranoilised vormid. Iga kord kui mõnel eesti poliitikul Moskva asja, hakkab tänitamine pihta – räägi sellest Moskvas ka, järsku annavad venelased presidendi ametiraha tagasi. Tuhkagi nad annavad, isegi Pätsi ei andnud meile tagasi, ainult korraks toodi ilmselt mõne ametniku eksimuse tõttu Jämejalale. Ametiraha ka korraks toonasele kultuuriministrile Signe Kivile näidati.
Pätsi ametiraha on kuulutatud tähtsaks riiklikuks sümboliks. No mis eriline sümbol üks kaela ümber pandav jäme kett ikka on. Hoopis Otepääl pühitsetud esimene sinimust- valge lipp on tõeline sümbol. Ja see osati kommunistide eest ka õigel ajal ära peita. Pole ju meil enam Pätsi-aegne presidentaalne riik, meil on parlamentaalne vabariik, kus presidendi võim tõesti sümboolne.
Presidendil on kaelas ammu uus ametiraha. Mida ta selle Pätsi omaga peale hakkaks. Ega president ometi kahte ametiraha korraga kaela riputa! Aga isegi mitte see pole esmatähtis. Võime selle ametiraha venelastele kinkida kui see neile nii väga meeldib. Aga selle peale aastaid jõudu raisata on nõme. Hoopis tähtsamaid asju on venelased meilt varastanud. Tagasi tuleb nõuda ja järelejätmatult Tartu ülikooli muinsusvarasid, Eesti postimuuseumi aardeid. Need on mõlemad unikaalsed kollektsioonid, mille sarnaseid mujal maailmas ei leidu. Kui ülikooli muuseumi varadest veel uue iseseisvusaja alguses räägiti ja mõni aktivist asja ajas, siis postimuuseumi unikaalsetestaaretest pole eriti keegi kõssanud. Kus on välisministeerium, kus on nüüd president ja peaminister. Mis on selle kõrval Pätsi ametiraha. Õhk, tühisus.
Ülikooli ja postimuuseumi varade ümber tuleks igal rahvusvahelisel foorumil lärmi lüüa ja seda venelastele igal võimalikul ja võimatul juhul meelde tuletada. Võrdluseks võiks aga tuua selle, kuidas Tartu ülikooli raamatukogu esimesel võimalusel tagastas Petseri kloostrile selle raamatukogu. Tehku venelased järgi. Sellest saab aru terve maailm. Pätsi ametiraha võiks aga vastava avaldusega venelastele kinkida – kui asitõendi mõrvari toimetamistest ohvri kallal. See on sümboolne. Ning lõppeks ka nutt ja hala ümber ametiraha, mis sest et kullat ja briljantidega.