Kui Vabaõhumuuseumit alles ehitati ja sinna jupphaaval üht tuulikut kokku tassiti, sahkerdas Muld mööda Eestimaad koduloolastega ringi ning koges tuulikutega seoses piinlikku seika. Sõbrad teadlased otsisid, nagu Mulla naaber, lätlasest kaltsukaupmees ja laevakokk, kõikjalt imepärast rämpsu: katkisi panne, vanu põlvikuid, vaeslapse käsikive, roostetanud sõlgi, mulluseid kartuleid jne, mis kõik pidid andma tunnistust, kui sitasti meie esivanemad elasid. Ühel sellisel ekspeditsioonil, mille õhtud kulusid vaidlusteks, milline portvein juua kõlbab ja milline mitte ning et kas kangestatud veinile Pihkva nr. 342 on lisatud küünelakki või jaa, ilmusid otsekui maa alt välja kunstitudengid, kes olid tulnud maale tuulikuid joonistama.
Kaua ei saanud Muld ning teised spetsialistid aru, mida need kuradi noorukid tahavad. Tuulik? (Muld püüdis pikka aega sokutada üliõpilastele Jüri Tuuliku raamatut “Meretagune asi”, aga siis selgus, et kunstitudengid ei tunne tähti). Läks hirmsaks uurimiseks, millega tegu. Oli nelja tiivaga, jahvatas midagi. Ave Alavainu? Tudengid raputasid kurvalt päid justkui batsillid ja kõigutasid maalimistarbeid. Noh, enivei, lõpuks saime aru, et lapsed mõtlevad seda lobudikku maja taga, mis tuulega alati liigutama hakkas ja nõmedat häält tegi.
Nüüd on spetsialistid ja teadlased, Muld nende hulgas, juba targemad ning teavad, milleks tuulikut kasutati. Ja Muld on hiljem alatasa mõtisklenud, miks just see tiibadega kärakas on eestlastele nii suure osa identiteedist andnud. Vähemalt mingist imelikust esteetilisest identiteedist. (Teate ju küll neid pilte: taamal künkake, sellel tuulik vaikselt-vaikselt, aga ees vanamutt seenekorviga, lõug liigutusest ja vanadusest värisemas). Muud ei kuulegi, kui “tuulik! tuulik”, seda eriti raukade ja laste suust, mis on teatavasti kaks üksteisele sarnanevat lollide liiki. Ja kohe meenuvad muhu võinoad, saaremaa õllekapad, kellegi labakinnas ning tuhat muud vidinat. Tuulikut on mujalgi: ükspäev ostis Muld kilekoti, mille peal tuulik laiutas. Kotis elas leib.
Miks tuulik? Miks mitte laut, vesiveski või küün, mis olid samuti eluks vajalikud hooned? (Nagu me teame, vanad eestlased isegi magasid loomadega ühes voodis). Muld arvab, et põhjus on trendides ja teadlikus moe-elus. Tuulikud tulid Hollandist, nagu praegugi paljud noortele nii meelepärased ja ?efid uuendused: ha?i?ipuhvetid, laste prostitutsioon ning uuemal ajal ka sünagoogide põletamine.
Nojah. Varraku raamat sisaldab vanu fotosid tuuleveskitest kuni 1944. aastani. Üldiselt on peale tiibadega asjanduste piltidel muugi hind. Miljööväärtuslik, hariv ning ajalooline. Need, kes harrastavad Eestimaal ringi kolada, võivad vabalt mängida näiteks jõhkrate jalahoopide, laubanipsude või AIDS-i peale mingit seltskonnamängu: kas pildil esitatud koht on veel äratuntav, sõita kohale ja proovida seda ära tunda. Väga lõbus ja hariv, eriti kui mäng on piisavalt vägivaldne. Aga nagu me teame eesrindlikemate kasvatusteadlaste käest, ei jõua hariduse vallas ilma toore peksuta kuhugi. Niisiis, soovitame kõigile, vaadake neid vanu fotosid, sattuge nostalgilisse meeleollu, organiseerige väike ühispalve elusolevate metsavendade eest ning autosse! ja retk minevikku on alanud. Muld sai näiteks räige ketuka, kuna ei tundnud kohapeal ära Kamara tuuliku alusmüüre, mille eest Aasmäele omakorda kolme krooni eest taskuvargad peale saatis. Hariduse nimel on hullematki tehtud.