Ansip (see on meie uus pea – minis ter, vt ka Tegelikkuse eelmist numbrit “Milline on tõupuhas ansiplus”) ütleb ühel meeldival õhtutunnil ajakirjandustöötajatele: Savisaar kui majandusminister läheb esindama Eestit Euroliidu üliolulisele transpordinõupidamisele.
Slõugan. Savisaar vastab päev hiljem, tõenäoliselt samadele ajakirjanikele, aga tõenäoliselt Ansipit vahepeal nägemata: “Ei lähe”.
Slõugan.
Siis kirjutatakse: “Peaminister Andrus Ansip nentis, et majandusminister Edgar Savisaare kõrvalejäämine üliolulisest euroliidu transpordinõupidamisest ei kujuta siiski endast mingit katastroofi.”
Slõugan.
Siis algavad selgitused, igas lehes ja portaalis mitu tükki korraga. Selgitused koosnevad närviliselt grupeerunud hüüdlausetest, igas lauses on: Slõugan.
Sõidan lõuna paiku Stockmannist mööda, sealt väljub hordide kaupa kollaseid kilekotte kandvaid riigialamaid. Kottide peal on slõugan: “Hullud päevad”. Mulle tundub, et kogu elu koosneb valimatult slõuganitest. Miskipärast ei suuda ma juba ammu ühtki neist tõsistelt võtta. Limonaadislõuganit pole kunagi võtnud, puudub harjumus, poliitikkonna oma enam ei oska, ilmselt pole veel harjunud. Panna kõik slõuganitesse – ongi siis see meie põhiline maailmapilt, tahe ja kokkuvõte? Mõnes lauses, alati eelmisest slõuganist sentimeetri jagu üle, alati optimistlikum ning grammi võrra sisutühjem.
Algul tuli see ?ampoon, mis võttis ära kõõma.
Slõugan.
Siis järgnes PÜ-osaksestega Palju Parem ?ampoon, mis võttis kõõma hoopis ära. Siis tuli sõltumatu ?veitsi instituut ja ei jätnud kõõmast midagi jäerele. Veidi hiljem teatati, et nüüd on Kõige Uuemas ?ampoonis juba 12 kõõmavastast komponenti. Järgmiseks oli neid 23, sealt edasi kaitses ?ampoon inimest juba ka öösel. Või ole see hambapasta? Või auto? Või riik?
Slõugan. Slõugan. Slõugan.
Mul on kõrini, et minu riik räägib minuga slõuganites. Et jutus, mitu tundi ööpäevas see moodustis minu eest hoolitseb, on alati vähemalt 50% kasvuvõimalust. Et see kasvabki. Algul pensionid. Slõugan. Siis uus toode. Haridus. Slõugan. Siis regionaalpoliitika. Slõugan.
Kas keegi reaalsuses ka püsib? Hea meel, et osad kodumaised rokkmuusikud, keda julgen ja tahan oma sõpradeks pidada (nii isiklikus kui muusikalises plaanis) on välja tulnud samuti slõuganiga. Slõuganiga riigile. Ja see slõugan, mida me nende kontserdite juures kuulda hakkame saama on: “Kaua võib?”.
Kunagi oli termin “üle mõistuse”. Seda kasutati siis, kui olukord läks sedavõrd keeruliseks, et nupp enam ei nokkinud, et inimene enam ei haaranud.
Praegu on asi vastupidi. Slõuganiseerumine riigis on läinud niivõrd labaseks, et mul on slõugan: Alla mõistuse. Kasutagem seda.
Alla mõistuse. Muuseas, Eiki Nestor seadis – jumal tänatud – kahtluse alla kõigi uute ministrite pädevuse esindada meid euroliidus. Sest meil on ainult slõugan.