Andrus Saar, kes on tuntud oma pessimistlike uuringute poolest, luges inimesed kokku ja sai tulemuseks, et valima ei viitsiks praegu keegi minna. Et on saabunud poliitilise ignorantsuse epohh, et inimesed eelistavad oma hääle poliitikutele andmise asemel pigem tuulde lasta. Üks teine uuring väidab, et keskmine eestlane on oma kraakleva poliitikkonna vastu äärmiselt sallimatu ja ebatolerantne. See näitab, et inimesed on suhteliselt eluterved.
Kõik nii ei arva. Näiteks mõned halisevad intellektuaalid Kaplinski koolkonnast, pluss kamp vinguvaid sotsiolooge. Nende meelest on sallimatus kole halb asi. Sotsioloogide nutust ja halast tuleb välja, et peale poliitikute ei sallita ka potentsiaalseid sisserändajaid (ehkki üks inimese näoga tüdruk kirjutas EPL-is, et igatseb vikerkaarevärvilist Eestit), miskipärast tahetakse liiga vähe kuulda seksuaalvähemustest.
Siinkohal on rahva “sallimatuks” tembeldamine küll natuke liiast. Pigem on inimesed ikka ignorantsed, pragmaatiliselt skeptilised – vähemalt seni, kuni nende ninaesine rahule jäetakse. Aga inimõiguslased mögisevad, et taoline elutervus (ära puutu mind, siis jätan mina ka sinu rahule) on halb märk.
Ka kirik paneb keskmise eestlase õlgu kehitama, mis muidugi ei meeldi luteri kirikule ja selle hasartsetele käsilastele, kes näeksid heameelega, et on Eesti riigikirik. Kõikvõimalike muude usulahkude seisukohast ollakse veel kriitilisemad. Mormoonid näiteks siit endale eriti liikmeid ei leia, organiseeritud lauslollusel pole kandepinda. Moonide usulahu ülemaailmsele sabatile, mille see kari organiseerib Tallinnas, ei lähe keegi, välja arvatud Anto Raukas, kes peab seal kõne kõigest ja mittemillestki. Meenutan: moonide konverentsil on pläramas käinud ka kogemata Eesti presidendiks saanud Arnold Rüütel, kelle kõige kuulsam lause on: “Seda ja teist, põhimõtteliselt nõus, aga üldiselt mitte”. Nii kõneles Lenini ordeni kavaler Rüütel Raplamaa valijatele.
Seda, et muidu meie “sallimatu” rahvas Rüütlit sallib, võib seletada tõigaga, et sellel togul pole mingit võimu, on teine rohkem nagu õigeusu ikoon kabelinurgas.
Aga tagasi skepsise juurde poliitikute vastu üldisemalt. Just siis kui lugesin, et rahvas ei viitsi hääletama minna, potsatas lauale teine ajaleht, mis ütleb: riigi võimukandjatel keelatakse streikimine ära. Kuidas siis nii? Siia on kodeeritud mingi salapärane vastuolu. Minu meelest on kestnud Toompeal permanentne streik, vähemalt 2 kuud järjest. Streik Itaalia moodi, kus kohal jõlgutakse, aga midagi ei tehta. Seda streiki nimetavad riigikogulased järjekindlalt tööks, järelikult oleks reaalne töö taolise mõlgutuse kohaselt streikimine. Nii et loeme: keelates ära streikimine, keelatakse tegelikult ära igasugune sisutihe tegevus ja töö.
Jõudu siis mõistatamiseks, kust tuleb rahva skepsis.