LANGI LOODETAVALT LONG TRIP
Lõpuks ometi on Eesti ministriks saanud kohalik sinivereline – Reinhold von Lang. Mis on antud olukorras, millest keegi õieti midagi ei mõika, ka ainuvõimalik, siseasju võivad ju matsid omavahelgi mätsida, väljapoole aga olgem suunatud oma esinduslikuma otsaga ehk isand Langiga. Mis sest, et pudrule välisministeeriumis võivad nüüd lisanduda ka kapsad. Lang on nimelt kuulsaks saanud oma teravate ütlemistega, eks näis, mil moel need väärika hunniku otsast kõlama hakkavad. Usutavasti mõjuvad puhastavalt.
TÜÜBID EESRIIDE TAGANT
Viimasel ajal on Eestis hakanud läbi vastikul moel tilkuma. Kõigepealt hakatuseks tilkus läbi väiksem asi – kunstiakadeemia rektori bordellireisid asutuse krediitkaardiga. Ja nüüd siis lood välisministeeriumi saladokumentidega. Mõlemad pahategijad said n.ö. talli all oma sirakad ning läksid kel saba, kel miskit muud jalge vahel, kuhu keegi. Meid aga huvitab veel enamgi küsimus, kes on tilgutajad ning milline on asi, mida nemad ajavad? Miskipärast ei piirduks nende puhul sirakatega, sihukesi tahaks hoopis seina äärde sättida. Fuck you, ilged pealekaebajad!
EESTI KINK MAAILMALE
Vana lugu räägib sellest, mis olla kangeimad asjad maailmas – soome puss ja saksa püss, vene munn ja eesti jonn. Soome pussi on nüüdseks ammu nüristanud Euroliit, saksa püss sai armetul kombel peksa viimases maailmasõjas ning vene munni on ammu üle löönud mustad ja kollased elundid. Eesti jonni puhul näikse asi veel õige olevat ehk tõele vastavat. 30ndail aastail hävitas see maailma kangeim eesti demokraatia, tolle kallihinnaliseima asja maailmas, kui Konstantin Päts oli sunnitud Magnus Ilmjärvele tema suurte ajaloolisteks avastusteks ainet andes ronima üksinda kohaliku kõrgema künka otsa. Nüüdsed lood näivad tasapisi kinnitavat hulle kartusi – taas ähvardab kurja koera lõuakrambiga võrreldav omadus kogu kohaliku eluolu- ilu paralüseerida. Lõpuks oleme taas kord sunnitud tunnistama – ilma välise sekkumiseta meie omavahel hakkama ei saa, teised peavad meid meie eest kaitsma tulema.
SA SAAD VEEL?
Ilmatu hulk autasusid paisati vaba isamaa aastapäeva puhul tema kodanike uhkusest paisuvatele rindadele. Näib nõnda, et eesmärgiks on mingiks ajaks kõik eestlased ära autasustada. Paljud nende ridade lugejad peavad ilmselt tunnistama – põle veel saand. Olgugi, et tehtud on nii mõndagi selleks, et saada. Ning meeleheide kipub vahel peale nagu biivisel ja battheedil – nemadki polnud saanud ning uskki saamisse kippus kaduma. Aga eelis on kannatlikkus. Nimelt see asi, mida sai õpitud vene aja suhkru- ja saiasabades. Ükskord tuleb ikka minu kord kätte.