Minu arust on see igikestev ausamba jutt eriti haige just kõneksoleva monumendi puhul. Ja kõik selle kava ümber toimunud sündmused – kuidas samba rajamise tarvis korraldatud korjandus kukkus kõigepealt läbi avalikkuses ja siis ka mäe peal (kogunenud summa oli naeruväärne isegi võrreldes mõne mägilase parlamendikompensatsioonidega), siis viljatu vaidlemine samba asukoha ümber, kusjuures mingeid kavandeid sambast endast pole keegi veel näinudki, siis lollakas hääletus… – kõik see tingel-tangel on ülla idee juba ette naeruvääristanud. Vahepeal jõudis Madisson Lihulas ühe monumendi püsti panna ja valitsus paraja lamendi ja järgnenud skandaali saatel selle maha võtta. Vabadus on abstraktne idee ja aade, teda on kõik seda riiki seni karjatanud võimud püüdnud ohjata eeskätt selle materiaalsete kehastuste (sammaste, raamatute, kunstiteoste) represseerimise ja raamistamise kaudu. See oli okupantidele nagu jõukohane asendustegevus: kui mõni monument kusagilt maha võetud, raamatud põletatud, pildid luku taha peidetud, siis sai ennast rahustada mõttega, et “võitlus käib”. Asi iseeneses oli ju kättesaamatu organite usinatele teenistujatele. Praegu näikse toompäiste ja muiduparteivõitlejate vilgas sebimine selle projeki ümber andvat tunnistust samalaadsest asendustegevusest, ainult vastupidi. Kui sammas lõpuks püsti, saavad ennast riigiisadeks pidavad tegelased iseennast petta: jälle üks suur samm rahvale vabaduse kättevõitmiseks tehtud. Sel põhjusel ma selle õnnetu samba kiiruga püstiajamist ei poolda. Monumente püstitatakse selle maa traditsiooni kohaselt kadunute mälestuseks. Aga Vabadus ei ole veel surnud. Ma vähemalt loodan. Isegi “Estoniaga” merepõhja läinud sadade külmas vees uppunud kaasmaalaste mälestuseks pole veel mitte midagi väärilist rajatud. Ent alguses räägiti koguni kirikust. Sinna, kus nüüd asub ekspresidendi peenramaa.