Tema ridadega tervitati ja jäeti hüvasti. Avaldati armastust. Tema värsse teadsid peast miljonid. Ta esitas neid hiigelsaalides, mitmetuhandelistel staadionidel ning kui juhtus, et ta komistas ja hetkeks vaikis, nõudsid kuulajad kohe jätkamist. Ta sõitis oma värsside järel läbi kogu maailma ning kogu maailm kuulas teda ja tõlkis. Ta oli neljateistkümnene, kui teda poeedi saatuseks õnnistas Boriss Pasternak. Praegu on ta jõudnud kaheksandasse kümnesse ja kirjutab uusi luuletusi.
JS- Jelena Skulskaja
AAV- Andrei Andrejevit? Voznessenskiga
*
JS: Andrei Andrejevit?, Pasternak ei näinud teis mitte kirjanduslikke võimeid, vaid Poeeti; tähendab neljateistkümnesena olite te juba kirjutanud midagi olulist ja määravat. Mida?
AAV: Kõige esimese luuletuse kirjutasin ma Borodinost. Lermontovi armukade matkimine. Aga hiljem kirjutasin kogu elu ainult armastusest. Sõja ajal, evakuatsioonis oli mul koer D?ulba, ma vahetasin ta oma kõige ihaldatuma aarde – suuredusklaasi vastu; poisid piinasid koerakest, etendades gestaapolasi; tema oli neil partisani eest ning nad kavatsesid ta puu otsa üles puua. Minu suurendusklaas päästis D?ulba ning ma mõistsin, et maailmas on keegi veel hoopis kaitsetum, kui ma ise – näljane teise klassi õpilane, kes varastas päevalilleseemneid. Ma arvasin, et me ei lähe D?ulbaga iial lahku, kuid vanemad, kes lubasid võtta koera meiega koos Moskvasse, hiljem Barenburgi nimelisele majandusmehele, kes keelas koera vagunisse võtmast; mind peteti, D?ulba jäi perroonile. Nii lõppes mu esimene armastus. Nii kogesin ma esimest reetmist.
JS: Miks otsustasite näidata omi värsse just Pasternakile?
AAV: Esmakordselt lugesin ma ta värsse “Pravdast”, need vapustasid mind. Siis tõi sõber mulle Pasternaki kogu. Ma mäletan vihma, valinguid akna taga kogu öö, ma lugesin luuletusi ja mõitsin, et pean talle kirjutama. Ma võtsin joonelise vihiku ja kirjutasin midagi taolist: “Armas Boriss Leonidovit?! Ma austan väga Teie loomingut?” ja veel midagi totrat.
*
JS: Ja juba üsna varsti tuli vastus?
AAV: Ta helistas mulle ja kohkunud vanemate fraas:”Sulle helistab Pasternak!” sai mu elus pöördeliseks. Ma kohtusin geeniusega. Hakkasin sageli tema juures käima. Lugesin laua ääres värsse tema järel. Kord juhtusin laua taga istuma Anna Andrejevna Ahmatova kõrval. Laua taga läks keema kõuehäälne Boriss Livanov, vilksatas jäljendamatu Vertinski, joovastavalt artistlik Irakli Andronnikov, mõistuse külma sära välgatas Genrihh Neihaus?
*
JS: Te saite sõpradeks?
AAV: Pasternak oli igavene nooruk, seetõttu oli mul temaga väga ruttu kerge olla. Kord võttis Pasternak mu endaga kaasa tema tõlgitud “Romeo ja Julia” esietendusele. Romeot mängis Juri Ljubimov, siis kangelane-armastaja, kes veel ei mõelnud oma teatrist, ja mulle ei võinud tookord tulla pähegi, et selles tulevases teatris Tagankal lavastatakse etendus minu luuletuste põhjal. Kuid äkki purunes Romeol mõõk ja tükk kukkus muinasjutulist parabooli joonistades käetoele, mis ühendas minu ja Pasternaki toole. Saatus saadab meile kogu aeg teateid, tuleb ainult osata neid kuulata.
*
JS: Miks te otsustasite astuda arhitektuuri õppima, teades kindlasti oma poeetilist kutsumust?
AAV: Mõistsin alati, et pean omandama elukutse, mis on eemal poeetilisest loomingust. Looming tuleb taevast, dikteeritakse sealt ega sõltu maisest. Kuid maine elukutse peab olema. Mul pole kahju ajast, mis kulus joonistele, arhitektuurilistele projektidele, vastupidi, kõik need teadmised, see elujoonis on mehele vajalik.
*
JS: Kas on erinevust, lõhet Teie ja Teie lüürilise kangelase vahel?
AAV: Pole mingit vahet. Andrei Voznessenski ongi Andrei Voznessenski lüüriline kangelane.
*
JS: Te ei eralda elu ja kunsti?
AAV: Muidugi mitte. Torgates end nagu juhtme stepslisse, algabki hullumeelsus. Kirjutad sõnu, mõistmata sageli isegi kirjutatu motet. Sulle öeldakse ette, ja ongi kõik. Kes teab, võib-olla ülalt, aga võib-olla alt.
*
JS: Ljubimovi kabinetis on tänini seinal Teie sõnad: “Kõik jumalannad – on kui sitaseened Taganka baabade ees!”
AAV: Seda käskis teatri algaegadel mul ekspromt kirjutada tollane kultuuriminister Furtseva,nähes aga, et ma kirjutasin üle seina, vihastas nii, et lõi ukse pauguga kinni. Hirmunud tagankalased püüdsid koguni kirjutist maha pesta, see aga pidas vastu.
*
JS: Kas igatsete selle kuulsuse järele, mis tõi Teie etendustele paljutuhandelised staadionitäied – kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel?
AAV: Ei, mulle on tähtsam see, mis toimub praegu. Olen hakanud kirjutama tõsisemalt, sügavamalt. Staadionid mõjusid mulle, ma alistusin neile, olen nende väljendajaks. Veetsin pop-tähe elu, sellised olid mu poolehoidjad. Praegu kirjutan ainult iseendale, ehkki nagunii avaldab mu luuletusi “Moskovskii Komsomolets”, mis ilmub miljonilises tiraa?is.
*
JS: Olete Te siis muutunud või mitte?
AAV: Olen muutunud. Ei käitu jultunult, ei pea end lubamatult ülal. Rääkides sellest, mõtlen kurbusega suurepärase prantsuse kirjaniku Francoise Sagani hiljutisele surmale. Me kohtusime temaga kuuekümnendate keskel Pariisis. Ma olin jultunud, noor; Francoise viis mind mingisse öökõrtsi, seal pöörasin ma tähelepanu juhuslikule tüdrukule ja läksin koos temaga minema, jättes maha Sagani. Ma tahtsin siis kõike korraga ega mõistnud, kuidas ma Sagani solvasin. Hiljem rääkis ta sellest juhtumist Jevtu?enkole, andestamata minu jultumust. Kahju, et see kõik nii oli.
*
JS: Mis sundis Teid minema kompromissile või vastupidi, olema ääretult julge?
AAV: Saatus vedas mind alati kättpidi. Oli moment, kui Kremlis karjuti minu peale: “Käi maalt välja!” Hru?t?ov röökis mulle: “Vaat missugused, mõtlevad, et Stalin on surnud? Teie orjad? Ei taha meiega ühte sammu käia, saate passi ja lasete jalga. Türmi me teid ei pista, kui teile lääs meeldib – piir on lahti”. Mina vastasin: “Ma olen vene poeet. Miks ma peaksin ära sõitma?” Ma ei hakka üksikasjalikumalt peatuma Hru?t?ovi spetsiifilisel suhtumisel kunstisse, kuid pärast toimus kirjanike keskmaja suures saalis koosolek. Minult nõuti avalikku kahetsust, kuid saatus käskis mul olla vastupidav. Ma lahkusin ja ütlesin, et ei avalda kahetsust.
*
JS: Aga mis konkreetselt oli Hru?t?ovi viha põhjuseks?
AAV: Ma ütlesin ühes intervjuus, et ei jaga kirjandust mitte horisontaalselt, põlvkondade kaupa, aga vertikaale mööda ja ehitasin selliose trepi: Pu?kin, Lermontov, Majakovski, Pasternak, Ahmadullina. Pasternak, keda sunniti loobuma Nobeli preemiast, oli Hru?t?ovi jaoks nagu punane rätik härjale.
*
JS: Te olite isiklikult tuttav praktiliselt kõigi planeedi kuulsustega. Kes neist avaldas Teile kõige sügavamat muljet?
AAV: Saksa filosoof-eksistentsialist Heidegger ja ameerika poeet Allen Ginzberg, biitnikute ideo loog. Milleski sarnanesin ma omal ajal ise biitnikutele. Ning veel saatus: Allen Gizberg, olles mul külas, jättis minnes mulle numbritoas klaverile LSD tableti. Ma istusin selle tabletiga mitu tundi, mõeldes kas võtta või mitte. Võtsin ometigi. Ning lülitusin momentaalselt välja. Pärast tulid mingid inimesed, panid mulle püksid jalga, sviitri, viisid tänavale. Ma läksin, tahtejõuetult ümbritsevat neelates. Kukkusin. Ja siis hakkasin ma värsse lugema. Algul aeglaselt, veerides. Alustasin “Goyast”: “Mina – Goya!?” Ja olin jälle mina ise. Hiljem rääkis psühhoanalüütik mulle, et oma värssidega võitsin ma kuratliku instinkti.
JS: *Andrei Andrejevit?. Kas Te uskusite sotsialismi?
AAV: Ma polnud kunagi fanaatik, kuid arvasin alati ja arvan ka praegu, et sotsialism on päris hea asi. Teoreetiliselt. Praktiliselt näeme me ju kõik, et kapitalism on üpris kohutav asi. Aga mis uskumisse puutub, ma uskusin endasse.
*
JS: Aga ütleme poeem “Lonzhjumo” Leninist?
AAV: See on minu jaoks väga sisemine asi, kui veider see Teile ka paistaks. Seal polnud midagi karjeristlikku. Seal oli puhastav rütm, mis mind kandis. Ja pealegi oli väga tähtis: kõik, mis räägiti Leninist, kriipsutas läbi Stalini. Ning taas kordan rütmi kohta: Majakovskil oli samuti palju värsse lubatud atribuutikaga, kuid rütm tegi need õõnestavaiks.
*
JS: Tänases poeetilises maailmas on võitjaks poeet-laulutegija. Mitu korda elus olete Teie proovinud seda palet? Meeldis või mitte?
AAV: Mikael Taraverdijev armastas mulle korrata: “Vaja on laule kirjutada.” Kirjutasingi Raimond Paulsile laulu “Trumm”. Hommikul ärkasin selgesti kuuldava krabina peale akna taga. See polnud mitte lehtede, vaid rahatähtede krabin. Kõigis restoranides mängiti “Trummi”. Loomulikult ei suutnud kolleegid mulle seda edu andestada: meie kohta Paulsiga kirjutati kaebus – justkui oleks laulus maskeeritud? Iisraeli hümni meloodia. Laul keelati ajutiselt. Siis tegime Paulsiga “Miljon helepunast roosi” ja andsime laulu võidukale Alla Pugat?ovale. Pärast seda ma enam laule ei kirjutanud.
Nagu spordis: proovisid, said tulemuse ja jätsid sinnapaika.
*
JS: Kas Teil on kahju millestki, mis on jäänud toimumata?
AAV: Varem oli mul kahju sellest, et ma laagris ei istunud, kuid pärast läks see üle. Oli aeg, mil näis, et kõik korralikud inimesed istuvad, et dissidendid on kangelased ja tuleb elada nii, nagu nemad.
*
JS: Nagu teada, helistas Pasternakile kord koju Stalin, et rääkida Mandel?tamist. Aga Teile ükskord lihtsalt helistas Reagan ja kutsus külla. Kuidas see oli?
AAV: See oli suhete teravnemise ajal meie maade vahel. Just oli Reagan nimetanud Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks. Ma olin Ameerikas, minu pass oli pikendamiseks Nõukogude saatkonnas. Ma mõistsin, et pärast sellist kohtumist võivad mul tekkida suured ebameeldivused ja seadsin tingimuse. Ma ütlesin: sõidan, kuid pressi ega televisiooni olla ei tohi. Reagan nõustus hämmeldunult.
*
JS: Kuidas te saite Valgesse Majja passita?
AAV: Tuli sekretär, tundis mu ära ja ütles: “Te olete nähtavasti esimene inimene, kes tuleb Valgesse Majja dokumentideta.” Ja juhtis mu kuulsasse Ovaalkabinetti.
*
JS: Mida küsis Teilt Reagan?
AAV: Tema esimene küsimus: kus te õmblesite oma pintsaku, see on väga elegantne. Oleksin võinud uhkusega vastata, et Moskvas, kuid tunnistasin, et pintsak on mul Valentinolt. Reagan teatas, et et tal on ka pintsak Valentinolt, ka ruuduline, kuid heledam. Juhtisin Ameerika presidendi tähelepanu sellele, et “heledamat” enam ei kanta. Tuli aeg ka minul küsima hakata. Ma küsisin, kes on vene klassikuist teda mõjutanud – Tolstoi,
*
JS: Dostojevski või T?ehhov?
AAV: President vastas ebamääraselt: “Nooruses lugesin palju klassikuid?” Aasta pärast sõitis Reaganite paar Moskvasse, suhted kahe maa vahel paranesid.
*
JS: Aga omavolilise kohtumise eest tuli pahandusi või ei?
AAV: Jättes hüvasti ja saades teada, et ma kiirustan Nõukogude saatkonda passi järele, tegi Reagan mulle ettepaneku sõita tema limusiinis. Ja vaat, kujutage ette, peatub jahmunud saatkonna ees presidendi limusiin ning sellest väljun mina. “Kuidas te siia sattusite?” küsib saadik. “Lihtsalt nii,” vastan mina, “olin praegu presidendi juures, nüüd hüppasin teilt läbi passi võtma”. Saadik vangutas pead: “No olete teie, poeedid, etteaimamatud?” Nii see lugu lõppeski. Ilma igasuguste ebameeldivusteta.
AAV: Jättes hüvasti ja saades teada, et ma kiirustan Nõukogude saatkonda passi järele, tegi Reagan mulle ettepaneku sõita tema limusiinis. Ja vaat, kujutage ette, peatub jahmunud saatkonna ees presidendi limusiin ning sellest väljun mina. “Kuidas te siia sattusite?” küsib saadik. “Lihtsalt nii,” vastan mina, “olin praegu presidendi juures, nüüd hüppasin teilt läbi passi võtma”. Saadik vangutas pead: “No olete teie, poeedid, etteaimamatud?” Nii see lugu lõppeski. Ilma igasuguste ebameeldivusteta.