***
KUNSTNIKU KOHUS
Rektor Keskküla käis lõbumajas. No ja siis? Kunstiajaloost annab otsida kunstnikke, kes poleks seal käinud. See, et Keskküla möllas seal 18 000 eest, näitab ainult tema võimekust nii mehe kui kunstnikuna. Aga äkki kujutas tema sealkäik hoopis kunstiteost – perfoomantsit või koguni häppeningi? Makstes selle eest oma taskust, kuigi Kultuurkapital oleks võinud ju meest toetada… Tõepoolest, kunstiülikool ei peagi olema mingi vaimulik seminar, kust lastakse välja mingeid Stalini taolisi. Hoopis huvitavam oleks teada saada tolle jesuiidi motiive ja nime, kes kopitanud asja päevavalgele tiris. Ega ole selleks näiteks soov Keskküla toolile istuda ja nimeks … näiteks Peggy Bundy.
***
TUBLID LOOMAD
Korraks vilksatas läbi uudis Eesti eurosaadikute supersissetulekutest. Võrreldes muidugi tavalise ausa ent muidu tubli eestiinimese omadega. Saadikud ise ei näe oma rasvastes rahapakkides midagi taunimisväärset. Ja ju ei näeks ka siis, kui need oleksid veel viis või lõputu arv kordi suuremad. Vahe keskmise inimese ja Eesti kõrgametnike sissetulekute vahel näitab pidevat tõusutrendi. Nõnda et suures osas millegi nõukogude-aegse nomenklatuuri taoliseks muutunud rahvateenrid kujutavad endast oma eluviisi poolest üha enam hoopis midagi aadli ja isandate taolist. Okei. Kui keegi mõtleb välja süsteemi, mismoodi sitalt saadikult palk ära võtta, kirjutaks asjale kahe käega alla. Hea raha paneb tööle, hirm hoiab vaos.
***
VIIUL VINGUB
Kuuldasaamine mängur Viioli äsjailmunud pihtimusraamatust tõi meelde tüütu lausejupi mingist kunagi kuuldud shlaagrist: «Viiul, kurvalt laulis viiul…» Ja nagu sageli juhtub, kleepus see kuidagi teadvusse ega lasknud enam kuidagi lahti. Vaat, et mine veel selle viiuli pärast arsti juurde. Aga küllap järgis ülimalt praktilise meelega romantik Viiol tänapäeva inimesele sisendatud käsku: «Anna raamat välja! Anna välja raamat!» Kui sa raamatut välja ei anna või oma molu telekas ei liputa, pole sind olemaski. Isegi kõrvalepandud miljonitest jääb muidu väheks… Varsti loeme raamatut sellest, kuidas Aivar Signet peksis ning kuidas Signe Aivarit, mida Ando lõbumajas tegi-nägi ning mis Tootside vahel tornmajas käis. Kas sina juba kirjutad raamatut? Kas su lõust on ekraanil virvendand? Ei? Siis pole sa ju elandki.
***
EDGAR TEGI
Edgar tegi, mida arvata võiski. Sõlmis ülimalt kahtlase koostöölepingu Venemaa uusimperialistliku moodustisega nimega Ühtne Venemaa. Aeg oli selleks ülimalt küps, kõigilt postidelt maha võetud ning maruvihane Edgar soovib näidata, Venemaal aga taibati seda Edgari rahuldamatu võimuahnuse seisundit operatiivselt. Näeb, mida selle lepingu raames saab Venemaa teha Edgari heaks ning Edgar muidugimõista Venemaa heaks. Eestil pole sellest savisaarlikule demagoogiale vaatamata mingit kasu. Juba Ühtse Venemaa nimetus paneb arvama, mida selle ühtse all mõeldakse – küllap ennekõike ikka vana taastamist ja mitte ainult olemasoleva säilitamist. Ning siit edasi pole raske arvata, et Edgarit võidakse avarustel pidada millekski Barbaruse taoliseks. Kelletaoliste kohta armastas Vissarioni poeg öelda – kasulikud idioodid.