*
HIINA NEELAB OLÜMPIA

Ateenas said olümpiamängud alguse ja siin nad ka lõpevad. See oli viimane olümpia, kus võitjate enamik ei kandnud veel hiina nime ja nägu. Pekingiks valmistub kuuendik maailma elanikkonnast temale omase usinuse ja põhjalikkusega juba nii hästi, et ülejäänuile jäävad vaid riismed. Ent küsime: mis huvi ülejäänud ilmal selle superpulli vastu enam olla saab, kui see ka surma ähvardusel ei mäleta ega tunne ära selle kangelasi? Tahaks näha väljaspool Hiinat elavat mälumängurit, kes suudaks nimetada mõnegi viimastel kolmel olümpial võitnud dingdongi vahmiili või tunneks neid ära piltide põhjal. Rassism? Ei, realism.

*
LÕPUKS OMETI MEIE MEES

Eesti rahvas võib rõemustada: poliitikasse on tulnud paksude kihtide lemmik, südantsoojendavat laulujoru ajava ansambli Meie Mees juhtfiguur Aivar Riisalu. Saab ta Mustamäega hakkama, tuleb toime ka kogu Eestiga, suuruse vahe pole oluline. Ehk Riisalust võib saada armastatud riigipea. Presidendi kõned asenduvad Meie Mehe lauludega, vastuvõtud nende kontsertidega. Hümnigi võiks valida menupundi repertuaarist. Ning kes vastu kobiseks, astuks rahva enda vastu. See aga on teatavasti veel hullem, kui näiteks taevaväravas peeretamine.

*
KURJA LILLED

Õudne oli telekast näidatud pilt sõudmise olümpiahõbedaga lõpetanud Jüri Jaansonist. Taas meenusid jutud Nero, või mis nende nimed olidki, aegsetest Rooma gladiaatoritest. Aga veel jubedam oli vaakuvale kangelasele mikrofoni näkku toppiv, prisket saaki hoomav legendaarne telereporter. Missa, kessa, kussa? Kas sa siis tõesti poleks võinud mõnda minutit oodata, kuni mehele taas hing sisse hiilib? Vaevalt sai mikrofoniga fakkija oma piinatööga valmis, kui silmapiiri tagant ilmus täiskuuna lagedale olümpiakomitee president moblaga. Veel mingi president tahtis õnnitleda. See kõik polnud kuidagi ei lõbus ega naljakas. Kuradi vennad küll!

*
OLLA VÕI MITTE OLLA

Hamleti kurikaval küsimus on kerkinud nüüd meie armsa presidendi-Rüütli ette. Putin kutsub teda käima tuntud teed, hing kutsub ka, mälestused soojendaksid jahtuvat südant… Ent võta näpust – Kremli müürilt koos stalinlastega hurraa-hüüdmine tähendaks ju ka venelaste vabastaja-rolliga nõustumist. Kõige sellega tükkis, mis see endaga meile kaasa tõi. Välispoliitiliselt tähendaks jälle okupatsiooni eitamine suhete parandamist venelastega. Ning Euroopa pigistaks silma kinni, seda käiku võib olla ongi sealpool oodatud… Rahva ajalooline mälu näitab kadumistendentsi ka… Oh, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab seisma! Nagu ütles kord papa Jannsengi. Valus on ju, kurat võtaks!