*
LUMPEN ORUS, LUMPEN MÄEL
Suur mõtleja ja mäemees Rein von Lang on poetanud viimasel ajal muuhulgas säärase pärli. Tsiteerigem: “Aga kõigepealt on vaja üle elada see lumpeni heroiseerimise ajajärk, kus kõik tahavad meeldida ühiskonna põhjakihile?” Kulla Rein, kes on need kõik, kes meeldida tahavad? Ja miks? Eks ikka erakonnad, kelle paremad pojad selle sama põhjakihi häältega ronivad Toompeale veinikeldreid plaanima. Muuhulgas. Aga sel juhul peab ju see lumpen olema arvukas, hirmuäratavalt arvukas?Ehk põhjakiht peab olema masendavalt paks. Nõnda, et küllap enamik meist võib end peeglis nähes pomiseda – lumpen.
Hea kui Rein oleks leidnud aega ja ruumi ka seletada, mismoodi ja millal see heroiseerimise ajajärk mööda saab ja kui palju peab üks või teine teenima või tegema, et reinude silmis armu leida ja lumpeniks olemise koormast lahti saada. Praegu tundub küll, et kui lumpen meist nii kaaluka osa moodustab, võib teda ka pisut viisakamalt öeldes lihtsalt rahvaks nimetada. Ning heroiseerimise ajajärk lõhnab kahtlaselt demokraatia järele. Ettevaatust siniverelise mängimisega, matsid!
*
EI JÄTA ÜKSKÕIKSEKS?
?Tegelikkuse Keskuse head ettepanekud kõrgeid riigiametnikke. Eelmises lehenumbris tegime ettepaneku kaotada Eesti maanteedel mõttetud kiirusepiirangud. Ning kohe võeti mäe peal asjal sarvist. Mis sest, et alustatakse ettevaatlikult n.ö. etapilises korras – kiirusepiirangud kavatsetakse esialgu kaotada vaid möödasõidul. Aga see annab kimajatele vabaduse sõita nii palju kui torust tuleb ainult möödasõidureas, mis enamikel Eesti väärt maanteedest tähendab vastassuunavööndit. Vabadust kui palju ja head musta huumorit pealegi! Ja see uuendus toob kindlasti kohale rohkesti huvilisi ka mujalt maailmast. Eh, lollide maa seal asub, sinna minna tasub! Kasutan ühtlasi võimalust ja pakun välja järgmise etapi täielikule vabadusele järk-järgulisel üleminekul – kaotada kiirusepiirangud ebakainetele juhtidele. Udusel silmal pole nimelt lihtne jälgida kahte asja korraga – teed ja spidomeetrit. Ja see on ohtlik!
*
LAULUPIDU LÄBI
Nüüdseks on see asi siis jälle ühel pool, läks mis ta läks? Ja kui üldse eesti asja veel maa peal on, siis laulupeo kujul kindlasti. Iga viie aasta pärast külastab ta meid tekkinud ja areneval taustal üha arusaamatumana näiva vaimuna. Aga sellele vaatamata seame me oma sammud sinnapoole, olgu me siis kui suured avangardistid, mässajad või sitapildujad tahes. Ühesõnaga – ilus asi, et kurat teda võtaks. Ainult, et tänini ei saa ma aru, kas siis Eesti riigil pole ikka veel nii palju raha kaukas ja oidu peas, et see pidu rahvale n.ö. välja teha. Praegu marsi kallist piletit lunastama nagu ootaksid ees mingid Valdurid ja Maied või m?ni muu pornograafiline äriettevõtmine. Niisiis, poliitikud munakloppijad, korjake kokku oma viimased aateraasud ning tehke see asi nõnda ära!
*
JÄÄMÄGI VASTAS
Res Publica paneb otsima võrdlust Titanicuga, muidugi eesti mõõtmetes, mis juba oma esimesel sõidul pistis noka jäämäe suunas ning vajus vankumatult kursil püsides armetult ja armutult põhja, muutudes allveearheoloogide unenäoks. Nii see näikse praegu olevat ka Res Publicas, orkester mängib, keerlevad paarid, üks hea roog teise järel kaob vatsade pimedusse, selle uppuva kõrtsi uksehoidjaks on aga surm.
