*
Ahto Muld (AM): Muld on vana inimene ja ei jaga teatrist midagi, ütle, kas sind saab veel pidada noorema põlvkonna näitlejaks?
Mait Malmsten (MM):Minust vanema põlvkonna näitlejate jaoks olen noorem, aga ka minust on juba hulk nooremaid.
*
AM: Mismoodi teatris üldse need põlvkonnad kajastuvad?
MM: See paistab silma vanust jälgides? Stiilid, hoiakud ja tõekspidamised muutuvad pikkamööda, mitte et üks põlvkond ja – raksaki, kõik on teisiti. Tundub nii.
*
AM: Milliseid sinu etendusi peaks Muld kindlasti nägema, kui ta alatihti Raplas ei oleks?
MM: Need etendused mida oleks võinud näha, on tänaseks mängust maas. Aga tuldagu sügisepoole Tallinna, eks siis näis.
*
AM: Miks just nii?
MM: Sest hooaeg hakkab lõppema ja suvel on teatriga kitsas.
*
AM: Aeg-ajalt tundub, et lavakas paiskab turule liiga palju näitlevaid persoone. Pluss veel Viljandi ja kultuuritehnikum Peda. Kamoon. Sellele kõigele ei ole ju turgu. Ja vajadust. Jama teevad. Võiks pigem spetsialiste kutsekoolitada, kuna kuulutuste järgi tuntakse puudust keevitajatest.
MM: Eks igamees valib oma ameti ise. Ja et koolitatakse, on ju hea. Keevitajatest ei tea ma midagi.
*
AM: Miks saavad Eesti teatrid nii põhjendamatult palju raha, aga hoiavad palgal näiteks 16 tuletõrjujat, nagu juhtus selle õudse Vanemuisega?
MM: Kahtlen, et kusagil toredas Euroopas, mõnes analoogses kohas, on neid tuletõrjujaid veel rohkem. Aga jah – tundub küll, et kohati ei käida rahaga targalt umber. Samas on tore, et antakse sinna valdkonda, mis mulle tähtis on.
*
AM: Oleksid sa selle poolt, et teha teatrid projektipõhiseks, mitte ei toimuks mingi mõttetu nimetu papiköhimine.
MM: Selle vastu poleks küll mitte midagi.
*
AM: On sind tahetud vallandada?
MM: Ei.
*
AM: Mida sa peaks näitleja tegema, et teda vallandataks?
MM: Mingeid jubedusi. Näiteks aastast-aastasse kohutavalt esinema. Või mine sa tea?
*
AM: Näitlejad räägivad alatihti, et neil on oi-kuipalju tööd. Mil moel see sinu puhul väljendub?
MM: Väljendub nii, et tegemist on kogu aeg. Vist neljas suvi järjest on mingi projekt ja kuni jõuludeni on kalender täis. Ja tihti tuleb millestki loobuda.
*
AM: Kus jookseb sinu puhul piir saasta ja kunsti vahel?
MM: Raske värk. Vahetevahel eeldab teostus käsitööoskust, teinekord mitte. Nauding võib sellest sõltuda ja võib ka mitte. Tihti otsustab sisetunne. Nii et see piir on looklev.
*
AM: Sinu eredaim kunsti- ja saastaroll.
MM: Seda ei julge ma öelda. Kui tahate tõde teada, andke EMOR-ile tööd.
*
AM: Kas sa kunagi kellelegi vihast vastu lõugu oled sõitnud? Miks?
MM: Ükskord püüdsin. Ühele naisterahvale, kui ta takistas mind purupurjus peaga rooli istumast. Kõik läks õnneks hästi. Piinlik lugu.
*
AM: Mida sa praegu loed?
MM: W. Alleni “Arvete klaarimine”, M. Foucault “Hullus ja arutus” ja pojale Karlssonit.
*
AM: Sõnasta oma poliitiline kreedo.
MM: “Kui su ainus töörist on haamer, siis hakkab iga object varsti sarnanema naelaga.”
*
AM: Kus jookseb kokkupuutepunkt igapäevaelu, ühiskonna (no näiteks sadade tuhandete suhkru hinnamure) ja kõrge kunsti vahel?
MM: Kahtlustan, et kokkupuude on nõrk või puudub sootuks (vähemalt sellelaadse kurva näite puhul).
