*
Ütle mulle, miks sa kasutad Keni ja Tolki, neid noori poisse, enda huvides ära?
Ma ei kasuta ju. Nad on minu sõbrad, kellega on tore meie ühises liivakastis mängida.
*
Kas Tolgil ja Kenil üldse mõistust on?
Seda tahavad teada lugejate laiad massid. On ja kuidas veel. Tolk on õppinud filosoofiat, Ken aga evib märkimisväärseid elutarkusi Dale Carnegie teeside ellurakendamisel. Teate küll raamatut “Kuidas võta sõpru ja mõjutada inimesi”.
*
Kirjelda naudinguastet, mida sinusugune nukujuht etendusest saab?
Ei mõista küsimuse asetust. Esto TV on kollektiivne looming.
*
Kas sa määriks näiteks Tolgi meega kokku ja viskaks sipelgapessa?
Ei, milleks? Kas sa määriks Juku-Kalle või Kivisildniku sitaga kokku ja viskaks mesilastarusse?
*
Miks sa respuublikat kotid? Eestis on ju poole hullemaid erakondi?
Respublica on Keskerakonna kõrval kõige representatiivsem, st. ta koondab eneses vahest kõige puhtamal kujul rahva mentaliteete, hirme ja ihasid.
*
Võtame kokku meie peaministri Juhan Partsi fenomeni.
Terminaator meets Richard Kolmas meets Luarvik Luarvik meets Buster Keaton.
*
Ja nüüd räägime poistepändist. Võta see nelik ja võrdle igatüht neist mõne pändimehega.
Ken Marti Vaher – John, Indrek Raudne – Paul, Taavi Veskimägi – George, Urmas Reinsalu – Ringo (v.a. Karen Kassi õilistav käevang. Trummarid ei ole tavaliselt õnnesärgis sündinud)
*
Ütle, millal sa aru said, et sinus peitub dokumentalist?
Ma astusin dokumentalistide kursusele Pedas. Alguses muidugi me kõik mõtlesime suurest kinost, punasest vaibast ja teutooni blondiinide kuhelikest, mida filmirezhissööri kutsumusega kahtlemata kaasas käib. Aga elu näitas meile tegelikke võimalusi suures paratamatuste kosmoses. Nagu Arvo Valtoni novellis harjus mees elama ämber peas, harjusin ka mina, et mind dokumentalistiks sõimatakse. Mõnikord olen selle üle isegi uhke.
*
Kas dokumenteerimine vihab võimetusele ise midagi n.ö. algusest lõpuni luua?
Dokumentalism on lavastamine reaalelu vahenditega. Elus on alati rohkem võimalusi kui kõige andekamas mängufilmi stsenaariumis, kuigi need ei eksisteeri dramaturgiliselt nii puhtal kujul. Dokumentalisti kutsemeisterlikkus eeldab manipuleerimisoskust ja head intuitsiooni, kuidas ligi pääseda tõeliselt põnevaile hetkedele, kuidas raamida amorfset eluollust nii, et see peegeldaks autori subjektiivset maailmataju.
*
Keda peaks teie uus film eelkõige ?okeerima? Sest ?okile ta ju üles ehitatud on.
Ei tea. Küllap ta ikka ?okeerib kedagi. Aga mis vahet seal on? Laia avalikkuse jaoks eksisteerime me Esto TV sünnist saati kui kamp krteiinseid narkareid, kelle läbipeksmine on auasi. Kõige shokeerivam on ilmselt rahvale, et meid üldse lastakse vabalt teotseda. Pornograafia ja Esto TV on hind, mida sõnavabaduse eest tuleb maksta.
*
Võrdleme seda asja teiste filmidega. Näiteks selle magamise-filmiga ja sigade mässuga. Misasi see kodune film on?
Ma ei ole kahjuks näinud filmi “Täna öösel me ei maga”. On küll kiusatus stalinistliku kriitikuna haarata vaheda sule järele ja hüüda “Ma pole küll nimetatud teost näinud, aga võin täie kindlusega öelda, et?”. Aga mis siis saab, kui mulle see film meeldib? “Sigade revolutsiooni” olen näinud, aga kommenteerida ei tahaks. Pole otsene sihtgrupp. “Vali kord” erineb antud filmidest kasvõi selle pärast, et eelarve oli tal 100 korda väiksem. Kuna Filmi Sihtasutus seda tüüpi filme ei toeta, siis tegin seda filmi poolenisti oma raha eest, muude tööde kõrvalt. Sestap on tegemist amatöörfilmiga, sõna õilsaimas tähenduses (film kui kirglik harrastus, mille eest tuleb viimased säästud letti lüüa). Kolmandaks ei omanda meie film ainest fiktsioonist, sihtgrupi profileeringust, ?anrireeglitest, kit?ist ega nostalgiast, vaid eesti elust enesest.
*
Kas sul häbi on olnud? Vasta mulle palun siiralt. Häbenemata. Mille pärast?
On küll. Kui ma lapsena vanaisa juubelil konservherne vaagna ümber ajasin. Kui armastatud naine ütles mulle kord “jääme ainult sõpradeks”. Kui ma õllesummeril kuulsat intellektuaali kohtasin.
*
Mida sa oma skandaalivabadel hetkedel loed?
Raha, Kureshit, Foucault’d.
*
Milline võiks näha välja romantiline Maimik?
Rõve.