KÄHMLUS KALMISTUL
Kaua aega elasid koidulad-vilded Metsakalmistul sõpruses ja rahus haltuurinite ja larionovitega. Nüüd on uue aja tuuled ennekõike mulla all puhuma hakanud ning liunnavalitsusse jõudnud hääled teisest ilmast, mis nõuavad okupantide väljakihutamist vähemasti Eesti Vabariigi manalast. Öösiti kalmistul jalutanud teavad rääkida, et maapind lainetavat tugevasti ning sügavusest kostvat isamaalist laulu. Varem või hiljem peavad okupandid kõigi mugavustega mullakorterid nende õigetele omanikele loovutama!
TAINAST SÕTKUSID
Vabariigi aastapäeva auks peetud riigi esimeste meeste kõned jätsid nukra mulje. Ei presidendil ega peaministril polnud midagi öelda. Ühtki mõtet ei tulnud meestel pähe ja nii pressiti endast teatud aja jooksul lihtsalt omavahel miskitmoodi seotud sõnu välja. Juhan Parts püüdis oma naha päästmiseks ajalukku pageda, koogutas ja kummardas surnute ees, ammutas tuhka ja tolmu ning raputas seda parema puudumisel siia ja sinna. Paistab, et eesti ise seisma pidav asi on üsnagi lonti vajunud ning pikisilmi oodatakse uue alluvuse viaagrat, mis lipud taas lehvima paneks. Niisiis – elagu 1. mai!
VABAKRUNDI MIT?UURINLASED
Eestis näikse olevat jäme ots läinud inimeste kätte, kelle jaoks kodumaa on eelkõige krunt, kus tuleb tegelda kinnisvara-arendusega. Neid vaevab painajalik vajadus katta kõik paigad sel krundil, kus midagi veel rohetab, kastitaoliste ning võimalikult kõrgete hoonekobakatega. See on nende meelest progress, see on kaasaeg, see on tulevik?
Nüüd on neile ette jäämas pisike Aegna saar Tallinna külje all. Mille järgi see janunenb? Eks ikka kasiinode, eks ikka hotellide järele, eks ikka ajaviite, eks ikka raha järele. Nõukogude võimu sünge pärand – veel säilinud loodus ehk issanda armuand ning teiste sõnadega mahajäämus tuleb likvideerida!
PARTSUPOISTE KASSIPULMAD
Res Publica nimeline nipimeeste ühing on saanud aru põhitõest – Eesti on operetlik väikeriik, kus võidab see, kes oskab paremini palagani teha. Ning iseseisvusaeg, mis kunagi pole kuigi pikk, tuleb ära kasutada mänguks, naljategemiseks ja mõnusaks äraolemiseks. Küll jõuab siis tõsine olla, kui pime orjaöö taaskord meie peale langeb.
Piimahabemete viimane pull on supermodellina kummardatava Carmen Kassi väljapakkumine europarlamenti. Tulemusena lahkuvad igavad inimesed ehk need, kel veel mõistust peas, sellest söömalauast. Nende käest tahaks omakorda küsida – kus oli teie mõistus siis, kui te selle taha istusite?
Aga tegelikult – mida olekski arukatel inimestel europarlamendis teha? Jah ja aamen suudab korrata igamees, kes veel päris neljakäpakile vajunud pole. Mina isiklikult pakuksin Kassi välja otse presidendiks. Arvate, et ei valitaks vä?
