Olion 2004|.
Inglise keelest Jaanus Õunpuu, 232 lk

Muld on oma pika ja sisutiheda elu jooksul lugenud väga palju käsitlusi, mis pajatavad kommunismist ning nõuka võimust. Need raamatud jaotuvad mitmetesse alaliikidesse ja neis rõhutakse erinevatele tendentsidele. Kolmekümnendatel trükiti läänes palju stalinistlikkut venemaad kiitvaid üllitisi, mäletatavasti kahtlustas ju isegi lollakas klassik Shaw, et maailmarevolutsioon on võimalik – peale seda kui vanameest oli mööda tiblade potjomkineid ringi veetud, uskus see pooletoobine silmagi pilgutamata, et kusagil maailmas pole olemas nii toidetud inimesi kui Venes. Samal ajal käis etteplaneeritud Ukraina 6 miljoni näljahädalise suretamine. Sellised käsitlused on nii jaburad, et lausa lõbus ning nende jaoks on Mullal eraldi riiul: haige kirjandus. Haige kirjanduse riiulisse kuuluvad ka Venemaa enda tolleagesed poliitilised aruanded.

Järgmise, palju vastikuma käsitluseklassi, moodustavad 60ndatel vorbitud lääne raamatud, kus mingid infantiilid arutlevad tõsimeeli, et Nõukogude liidus ilmneb kindlasti ükskuid vigasid, ent nad vähemalt üritavad midagi paremaks muuta. Kamoon! Sellised raamatud viskab Muld peale lugemist ahju. Siis on dissidentide kirjeldused, kes on võimelised rääkima lugusid, kuidas juua täis külajulgeoleku 45. sekretär kägistab hambapastavorstiga “Pomoriin” süütuid tütarlapsi, kes tahaks hoopis keelatud kirjandust lugeda. Paljudel kunagistel dissidentidel logisevad kruvid kõvasti ja ka neid ei saa uskuda. Viimasel ajal räägitakse kommunismist õige palju ja suur osa ilmunust (eriti Venemaal) kipub olema mingi müstiline pläga ja vandenõuteooriatest koosnev siberi vahutav seep. Ka sellised tuleb ära visata. Adekvaatseid käsitulusi, nagu näete, jääb järgi üsna vähe. Siinpakutav teos on seda aga täie rauaga. Muld niuksus lugedes nagu koer, kes on kondi peale liha saanud! Amisel on süsteemist põhjalikud teadmised, aga kõigist õudustest kirjutab ta keeles, mis enim meenutab Vonneguti oma. Ühesõnaga, pauer mis pauer. Aasta soovitus juba veebruaris!