SIIM SAAB
Varsti pole meie seas enam Siim Kallast, ENSV ja EV väljapaistvat poliitikut, ajakirjanikku, rahaning mälumängurit. Mis seal salata, peatselt lahkub Siim teise ilma, mis küll on väheke reaalsem kui tavainimese oma, ent omamoodi ilus ikkagi – seal on sul vähemalt kindel paradiisilaadne sissetulek – 260.000 samust krooni kuus. Muidugimõista ei lähe Siim nagu enamik meistki paradiisi paljalt raha või muidu mõnusa elu pärast. Seda kinnitab Siimu küsimus ühele teda intervjueerinud ajakirjanikule, millest selgub, et ta pole kõigekõrgemalt saadava tagasihoidliku hüvitise vastu isegi aega ega tahtmist olnud huvi tunda. “Eurovoliniku palk on 260.000 krooni,” teatab too ajakirjanik pidulikult Siimule. Ja Siim tagasihoidliku asjalikkusega: “Kas koos maksudega? Pole uurinud.” Oh sa kallimeelne mees!
KULKA SAAB
Kannatamatult kraabib kulkakavalpea Avo Viiol vangla ukse taga. Nende ridade ilmumise ajaks ongi see võib-olla juba kriginal avanenud. Ning lasknud Avol välja tormata käiseid üles käärima ning tööde kallale asuma, et tasuda oma võlg rahva ees, 8 miljonit, mis ta oma segaduseperioodil kasiinodes maha mängis. Avo härdaid pihtimusi lugedes on karta, et mees kavatseb elada sadu aastaid ning saada justkui mingiks kaasaegseks Ahasveeruseks, kes oma jumalale enne nägu ei näita, kui viimnegi sent algul eestirahas, seejärel eurodes kulkakaukasse tagasi on pandud. Ausus pole paljukannatanud Eestimaalt kusagile kadunud, ta kõnnib kahel jalal ja Viiol on tema nimi!
VANAMEES JA MERI
Isand Reiljan Luualt on asunud mere äärde elama pürgivate kaukameeste eestkõnelejaks. Rahajüngrite arvates on suurim õndsus losutada täissöönult oma klaasseina taga ja vahtida, kuidas meri lainetab. Kui Villu kahtlased plaanid ellu viidaks, ei saaks tavakodanik enam varsti arugi, et Eesti mereriik on. Avangardi paksud persed ja kurjad koerad varjaksid vaate ära nagu kunagi vene piirivalve. Kelle huve see rahvamees Reiljan siis lõpuks esindab? Ja mispärast? Asi näib igatahes kangesti haisvat – teada küll mille järele. Õnneks ei läinud Villu plaan kohe esimese korraga läbi. Kuid eks ettevalmistav demagoogiatuli oligi alles pikemaajalise surve algus.
NAD EI KUULA MEID?
Moslemid läksid vana kombe kohaselt kuradeid kividega loopima ning tapsid selle käigus suure hulga omasuguseid ära. Meie – eurooplased – muidugi naerame selle üle, aga võib-olla on mõnel härdasüdamelisel humanistil ka pisut kahju – vaadaku
ometi ette sõgedad! Ning meie ratsionaalne mõistus kipub kohe vaagima, kuidas oleks üritust nõnda võimalik organiseerida, et kuradid saaksid naha peale ja loopijad pääseksid terve nahaga. Selleks tuleks näiteks korraldada kindlad viskepaigad, korrapidaja annab viskajale, kelle kätte järjekord jõuab, kivi pihku ning kõik kulgeb ilma eriliste pahandusteta. Aga mine neid õpetama, kohe oledki ise kurat, ning kivirahe tabab sind!
