Juhiksin tähelepanu ühele sündmusele, mis näiteks Päevalehe onlain kommentaariumis pälvis ühe (1) kommentaari, aga mida Mart Puki juhitavas portaalis Delfi üldse ei kajastatud – null (0) uudist ja null (0) kommentaari.
Eelmisel kuul annetas Rõuge mõisa omaniku Saksas elav jumal teab milline lapselapselaps Alexander von Samson-Himmelstjerna Rõuge vallale 50 000 eurot, mis teeb 780 000 krooni. Keerulise nimega järeltulija andis vallale toetuse kulutamiseks küll vabad käed, ent märkis siiski võimaliku sihtmärgina ära nii kooli kui kiriku.
Ma loen siis juba üles ka, mis kogu annetusega peale hakatakse: vallavanem seletab, et teadaolevalt suurima Võrumaale tehtud eraannetuse eest ostetakse Kõva sõnul koolile raamatuid, sisustatakse audiovideoklass ja propageeritakse saksa keele õpet, umbes 200 000 krooni kulutatakse ka koolimaja remondiks. Kirikule läheb annetusest 100 000 krooni ehk pool oreli remondiks vajaminevast summast.
Rõuge valla kaardile on muuseas siiani kantud 27 investeeringute objekti. Pole ise küll mingi regionaalpoliitika ega -arenduse spetsialist, aga 27 tundub – võta või jäta – suhteliselt kesise numbrina.
Ehkki – mida neil sääl kaugel lõunaosariikides ikka nii väga jagada peaks olema, kes kohapeal hulkumas on käinud, taipab isegi. Nii suurt raha pole ükski lõunaosariik veel näinudki, eriti kui seal elab umbes 2000 inimest, justkui mõnes pooleldi põlenud mikrorajoonis.
Mulle see annetus meeldib, rohkemgi kui haiglatele korjatavad kõikvõimalikud sünni- või kopsuparandamise vidinad. Miks? Seepärast, et mingitel põhjustel suudavad haiglad lõpuks ikkagi piisavalt meedias kära teha ning enamasti vajamineva summa kokku saada, mäletate neid reklaame tänavatel, et “väike rahasüst iga päev” jne. No aga mingi vald kusagilt Läti piiri äärest ei saa endale kindlasti isegi ühtainsat Lasnamäe peldikuserval kõikuvat plakatit lubada.
Kedagi lihtsalt ei koti, mis kusagil pärapõrgus toimub.
Tegelikkuse KeskKus loodab igal juhul väga, et selliseid parimas mõttes poolpõrund taate, olgu nad kelle järeltulijad tahes, imbub välja veelgi. Lihtsalt vastik on vaadata lagunevat kultuuripärandit ja nukrat küla, kuhu viivad teed on ääristatud 10-meetrise metsavööndiga, ent mis seesmiselt on metsavaraste poolt juba ussidena tühjaks näritud.
Senikaua aga on teada vähemalt üks tõik: Rõuge uudisekünnist ei ületa, ilmselt Päevalehe keskmine lugeja isegi ei tea, kus see asub.
Ja ei hakkagi huvitama, enne kui keegi suud selgitusteks lahti ei viitsi teha.
Sestap on Rõuge kummaline juhtum igati teretulnud.
