Iseenesest on väga tänuväärne, et ilmus teos Venemaa kultuurist, mis ei esinda mitte sedastavat kuvandit, vaid pigem kirjeldusi ja kõikvõimalike Vene mölakate (kirjanikud, kunstnikud, poliitikud jne) pihtimusi otse maa räpasest ajaloost. Vene kultuuristoori võib kokku võtta kaheti. Variant a: põle old, ja variant b: on küll, aga nii segane, et käsitle, kuidas tahad. Kuna mitte keegi ei saa aru juba kasvõi sellest, kus algab ja lõppeb geograafiline Venemaa, pole mingist kultuuriloost üldse mõtet rääkida. Me ju ei võta endale vastutust öelda, et tiblaländi alla kuulub tegelikult ka näiteks pilusilmsete kasetohule joonistavate jukagiiride Siberi ots või räuskavate ning nugadega vehkivate abhaaside poolt asustatud Musta mere rannik. Aga oma mõju on sellele mõttetult suurele pindalale jätnud nii kõvera mõõgaga vehklev mongol kui ennast poolsurnuks joonud mari.
Kui Muld alguses raamatu kätte võttis, tabas teda kramp – peatükkide seas leidus selliseid nagu “Euroopalik Venemaa” (sic!) või “Vene hinge otsimas” (jälle!). Õnneks läks kohe paremaks: kaantevaheline on suhteliselt vaba pateetilisest lälinast, mida keskmisest inimesest palju rumalam ja geneetiliselt persekeeratum venelane enda kohta ise rääkida ja kuulata harrastab. Teame ju seda mõttetut jura: tiblade eriline missioon maailmas, kolmas kuni viiekümne teine rooma, maailma päästjad jne. Üldine psühhopaatne käitumine kuni kasiinosõltlasest Tostojevski lauseni: “Euroopas oleme tatarlased, Aasias eurooplased”. Kõik see on hägune, saba ja sarvedeta nagu voolav solk Kremli ees, mida pidulikult Moskva jõeks kutsutakse.