EESTI PARTS JA EESTI VORST?
Detsembrikuu vägevamaid elamusi oli kahtlemata peaminister Partsi vorstireis luksusautos, mida kahjuks serveeriti sõnnikuleheneegrite asjatundmatuse tõttu labaselt ja pealiskaudselt. Mida ei märgatud? Et Eesti suurmehed on alati millegi järele läinud või sõitnud (Suur Tõll kapsaid tooma, Vanemuine viina järele, Kalevipoeg maailma otsa, isa kelguga metsa puid tooma jne). Partsu Juhan läks traditsiooni jätkates verivorsti pärast. Sel sõidul oli suur sümboolne tähendus. Lääne superriistaga (BMW) mindi eesti asja järele (verivorst). Seetõttu usume, et sõitu oli pikalt kaalutud ja ette valmistatud ning ilmselt ma ei eksi arvates, et projekt oli tellitud Priimäelt endalt. Edasi süüvides võib verivorstis näha ka meheliku võimu ja väe sümbolit. Vorst on ju teada asi ja kui veel veri sees, pole muud, kui lase aga käia! Valitseja läks niisiis justkui Vorsti järele, vägevama instrumendi, milleta (arvestades Eesti selle aasta suuri möödaastumisi ja muid kargamisi) enam toime ei tule. Tulevikus peaks tolle unustamatu vorstisõidu panema kooliraamatutesse kohustuslikuks lugemiseks. Ning sellest võiks ühtlasi saada ka eesti uue, kaasaegsema eepose nurgakivi.
HAIGE KEVADE
Oskar Lutsu verist ja vägivaldset oopust on lõpuks meilgi tsivilisatsiooniga ühinemise eelõhtul hakatud nägema Inimese silme läbi. Selle jälgi raamatuga on meil hukka saadetud terveid põlvkondi. Esimesed arglikud katsed tolle patoloogia analüüsimiseks on nüüdseks õnneks tehtud. Paadunud alkohooliku raamat on läbi põimunud kõige nurjatumast vägivallast ning kahjuks mitte ainult sellest. Siinkohal loetleksin ruumipuudusel vaid üksikuid päevavalgele toomata jäänud akte: Toots joodab purju kaasõpilase Kiire teda enne vargusele sundides, seejärel viib ta külma sauna, põhjustades tal ilmselt alajahtumise, varastab ta riided jne. Enne seda paneb ta kristlikul üritusel papa Kiire muusikakeskuses mängima kärarikka pophiti “Mingem üles?” Köster ja Tootsi isa peksavad ja ähvardavad elavaloomulist noorukit korduvalt, meeleheitele viidud Joosep üritab tappa end ja kaasõpilasi surnuks peeretamise teel. Seesama Toots rebib väljapääsu leidmata Teele vägivaldselt seksuaalse värvinguga tantsule. Pedofiilist õpetaja Laur kingib oma ohvrile Talile viiuli, et saaks “tundide” sildi all last oma haiglase kire rahuldamiseks ära kasutada! Hiljem ei suuda Tali selle tagajärjel teatavasti sõlmida normaalseid suhteid vastassugupoole esindajatega (Teele) ja kannatab hirmsasti?
ENELE
Postimehe aastalõpu intervjuus demonstreerib naisime Ene Ergma, et kobe pajuk koos ebakompetentsuse tasandile tõusmisega ei pruugi ajurakkudele just kõige paremini mõjuda. Mida teeb Ene? Ta esineb kui eesrindlik pioneer oktoobripühade aktusel, tuues viksilt ja viisakalt nagu Leninile pühendatud luuletusi kuuldavale terve hulga hirmsaid käibetõdesid Eesti asja ja selle ajajate kohta. Nõnda, et järgmise päeva lehes oma traditsioonilise etteastega esinev Arnold Rüütelgi tundub selle taustal kirjaoskaja mehena. Ene võrdleb Eesti taasiseseisvusaega näiteks maratonijooksuga. Kulla tädike, inimesed ei sünni siia ilma maratoni jooks ma, vaid elama! Kui pea ei paindu enam nina ette nägema, soovitaks Enel edaspidigi taevasse jõllitada. Ainult juba hoopis teises ehk vanas kohas.
SUNDÜÜRNIKE ÕIGUS
Eesti riik lasi viimast korda halastavat mürki turumajandusele kahjulike putukate ehk sundüürnike kaela. Viimased üüri piirmäärad kaotati. Laskjad kui kogenud kahjuritõrjujad ei pigistanud seekord isegi silmi kinni – harjunud asi. Nüüd on aeg pidada sundüürnikele hauakõne ja vaadata põgusalt tagasi – kes nad olid? Aga olid enamikus ausad inimesed, kelle õnnetuseks oli sattuda enda teadmatagi elama mõnesse nn õigusjärgsele omanikule kunagi kuulunud enamasti tagasihoidlikusse majja. Need olid lollid, kes trügisid tosina aasta eest oma lihtsameelsuses tervitama taaskerkivat vabariiki. Tasuks virutati taeva alla, enne igal moel solvates ja alandades. Samal ajal, kui kümned tuhanded kunagised okupandid erastasid kollaste kaartide abil oma mugavustega kortereid? Ehk proua Ergmat laenates – võitsid maratonijooksus.
