LEELO TUNGAL
kirjanik

Klassika ja ka uuema tõsise muusika valik meie kodus on üpris suur ja kui on vaja ENESESSE jõudu koguda, siis kuulan kõige parema meelega Carl Orfi või Raimo Kangro
loomingut. Olemine ja näimine on aga tänapäeval väga erinevad asjad – ja selleks, et tugevam NÄIDA, sobib ennast laadida näiteks The Doorsi, Queensi või Viktor Tsoiga. Tean küll, et nende fännid on enamasti noored inimesed, aga eks neilgi ole vaja seda va haavatavat sisemust karvase koore taha varjata. Vahel meenub seda liiki muusikat kuulates tudengipõlv Tartus ja see, kuidas pikajuukseline Aleksander Müller, kes oli musafännina hankinud stereoraadio Estonia, pani oma toas külalised kahekaupa istuma, et stereo efekt oleks võimsam, ja asetas siis preesterlikult pühalikul ilmel helipea suurele mustale plaadile? Nojah, see oli umbes kolmkümmend aastat tagasi!
The Doorsi pole mul vaja endal käima pannagi – see on mu noorima tütre varandusena kogu aeg köögis kõlamas. “Light my fire” sobib kamina lähedusse eriti hästi?