“Ei, kui sul midagi selle vastu ei ole, siis jätaksime parem selle õhtuse variandi ära.”
“Aga miks siis?”
“Esialgu on ehk nii parem. Muidu hakkame nagunii jooma, ja ma…”
“Mis sul nii väga joomise vastu on?”
Kingsley Amis, “Õnneseen Jim”
Loed raamatut ja mõni tarkusetera või mõte jääb meelde. Või mitu. Teinekord ei muud kui mälestus läbihekseldatud teosest. Justkui pidanuks endale vägisi tõestama, et suutsid haarata kaugeks jäävat, üdini võõrast teksti.
Istud, loed ja mõtled iga natukese aja tagant, miks sa seda küll teed. Lolliks läinud või? Aga järele ka ei jäta. Vead silmi tuntava füüsilise raskusega realt reale justkui pärisori lotja. Tõestamaks kellele mida?
Kuidas see Aafrikas elanud neegrimutt piibli kohta ütleski, kui teda narriti – maailmas on küll palju raamatuid, aga on ainult üks raamat, mis loeb mind. Iseenesest pole selles ütluses midagi valet, ent meeleldi vaataksin, mille vahel tol naisel kohaliku misjoni nigelavõitu lektüüri hulgast veel valida oli.
Kaasaegne inimene loeb, mida meedia ette söödab. Elamustevaeses igapäevasituatsioonis viibijad, eelreklaami liimile läinud sõnanäljased puurivad õhtuti peale tööd või vabadel päevadel moodsaid teoseid. Poolvägisi, omaette sajatades. Sõnastamatu, teab kelle poolt turjale pandud kohustus uus popp “kirjanik” läbi närida, et hiljem mõtteid vahetada, rõhub rängalt. Nagu see kellelegi korda läheks! Kuigi koduriiul on kõike muud kui kummist. Ehkki ette teatakse, et midagi olulist kaante vahelt ei leita.
Bruce Chatwin kirjutas möödunud sajandi Austraalias kõrbe isade eeskujul elanud eremiidist, kes ütles, et XX sajandiga jõudis inimene lõpuks ometi situatsiooni, kus tal reaalselt ei olnud vaja midagi isiklikult omada. Raamatute kohta kehtib see eriti. Loodusesäästlik suhtumine eeldaks ju, et ühte köidet loeks võimalikult palju inimesi.
Kuni raamatuid paljundati käsitsi, oli lugemine privileeg. Loeti harduse ja ahnusega. Püüdke ette kujutada, millist mõnu võis kirjaoskajale pakkuda uue teose kallale asumine. Mida rändaja tundis, kui raamatu nimel tohutuid vahemaid läbis. Keelatud kirjanduse lugemine tähendas surma või ühiskonnast väljaheitmist, mis oli enamvähem üks ja seesama.
Lugemisevaba osa ajast jäi mõtisklemiseks, hinge sees hoidmiseks, sõdimiseks, madal või suur olemiseks, joomiseks, keppimiseks, palvetamiseks. Raamatud võimaldasid elamiseks ruumi. Kas praegu on inimesed seetõttu targemad, et kaubanduse suure haru ülalhoidmiseks turustatavat lektüüri mõtlematult sisse ahmivad ja vaimseks ekskremendiks muudavad? On`s paremat teha? Tehkem siis.
