25. märtsil 1957 kirjutati alla leping, millega loodi Euroopa Majandusühendus, mis Euroopa Ühendusena kujutab endast ühte peamist Euroopa Liidu tugisammast. Nüüd tähistatakse juba poolt sajandit “Euroopa imet”.
USU KINNITAMINE JA USKUMATUTE PÖÖRAMINE
Partei- ja meediaoligarhia kujutab endast pigem väljavalitud kui valitud staatusesse kuuluvat Euroopa preestrite ja ülempreestrite kasti. Nad ei loobu “Euroopa usundist”, mis annab neile võimu ja privileegid. Ja ega nad saakski seda teha, sest õigustab ju religioon aastakümneid kestnud poliitikat. Samuti sunnib ta misjonitegevusele.
Euroopa laieneb pidevalt. Saksamaa liidukantsler Merkel rändab üha ringi, kuulutades põhiseaduslepet – uut pühakirja. Usu kinnitamine ja uskmatute pööramine kujutavad endast misjonitööd ja kuulutustegevust ehk propagandat, samuti rituaale ja pidustusi nagu võidmine Aachenis ja nüüd siis äsja möödunud sünnipäevapidu. Tähistatakse iga sammu integratsiooni teel, iga valitsuskonverentsi käsitletakse kontsiilina, iga kuupäev muutub ajalooliseks sündmuseks. Kõikjal kuulutatakse evangeeliumi nagu Lissaboni strateegia 2000-2010|, mis peaks kujundama Euroopa – maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja kiiremini kasvavamaks majandusruumiks” – illusioon missugune! – või 2001. aastal pidulikult Nizzas väljakuulutatud põhiõiguste harta, haledaim kõikidest inimõigustekstidest.
Euroopa on kõrgeim käsk, suurim võimalik hüve. Ta on rahu maa peal, õnnistus inimestele. Sümbolina peab Beethoveni “Ood rõõmule” sedagi kuulutama. Kriitikuid käsitletakse hereetikuina ning korrektne meedia neile sõna ei anna. 9. mail tähistatakse “kogu Euroopa Liidus Euroopa päeva” – aga kes siis ikkagi õigupoolest tähistavad?
KAHTLEMINE USUS ON KARISTATAV
Liidu jõustruktuurid ei luba, et “eliit” – erakondlikult valitsetavas riigis niikuinii pigem negatiivne nähtus – püüaks eirata püüdlust Euroopa rahvaste üha tugevama liidu poole (vt Euroopa lepingu 1. artiklit). Kes küll julgeb püha missa ajal väljendada oma kahtlemist usus? Usuvendade avaliku sümpaatiaga – olgu see siis veendunud või kõhklevgi – ei saa selline inimene arvestada. Meedias tegutsevate moraalivalvurite häält peab ta hoopis kartma! Suuremate vendade – riigi- ja valitsusjuhtide – kokkulepped on aga vägagi kehtivad, seda sõltumata vormist. Rahvuslikele parlamentidele ei jää palju muud peale nimetatud kokkulepete vormistamise.
Integratsiooni ühisosa on põhiseadusleppe kohaselt võõrandamatu. See puudutab isegi kohtuotsuseid. Niikuinii pole ülimahukaid lepinguid võimalik revideerida samamoodi nagu seaduseid. Ka valimised on nende suhtes jõuetud, sest lepingumuudatused nõuavad 27 riigi – näiteks ka Malta – heakskiitu. Euroopa parlamendi valimised on samuti sama hästi kui mõttetud. Lepinguid nendega muuta ei saa. Euroopa kohus – integratsiooni mootor ning ilma igasuguse demokraatliku ilustuseta toimiv püha kongregatsioon – parandab kõik preestrite piinlikud ebaõnnestumised. Kui ministrid ei kinnita komisjoni suurinkvisiitori poolt ette pandud õigusnorme, aitab kohus kaasa. Ta võib kahandada ja muuta suupärasemaks tekstide usulist sisu. Vajadusel tuleb ta aga ka toime päris ilma tekstita – nagu näiteks omaenda tegevuse õiguslikkuse osas. Ainuüksi integratsiooni nimel on kohtul mitte mingil kirjapandud reglemendil põhinevad volitused, dikteerimaks kaubanduspoliitikat kolmandatele riikidele ning sundimaks viimastele peale neoliberaalse, kapitalistliku globaliseerumise reaalsust. Põhiõigustest on kohus aga nõnda kaugel, et tal on õnnestunud vabastada rahvad ülimuslikkusest omaenese kodumaa seadustele.
TÄIDESAATVAD JÕUD PARLAMENDI ASEMEL
Kui rahvastel puudub aga õigus võtta sõna lepingute küsimuses, jääb neile üle veel vaid Euroopa Liidust lahkumine. Siinkirjutaja väidab, et näiteks Saksamaa väljaastumine tõstataks muidugi uuesti Saksamaa probleemi – ehk siis maailmasõdade kogemuse järel küsimuse rahust endast. Euroopa rahvaste rahu ei vaja aga mingit liitriiki, vaid vabu ja rahumeelseid vabariike, nagu sedastas juba Immanuel Kant. Euroopa integratsiooni nimel ei tohiks rahvad loobuda kõigest sellest, mille nimel nad on sajandeid arendanud mõtteid, pannud neid kirja ja valanud ka verd – valgustusest ja üleüldisest vabadusest.
Euroopa Liit ei ole seda kõike, mida ta väidab end olevat, ega saagi olla eelkõige oma suurusest tulenevalt. Ta ei ole demokraatia. Tema õigusnorme annavad välja täidesaatvad jõud, mitte oma nime vääriv parlament. Tema puudulik võimude lahusus, samuti kasin põhiõiguste kaitse nagu ka demokraatia defitsiit näitavad, et tegu ei ole õigusriigiga. Ta ei ole ka sotsiaalriik, vaid globaalkapitalistlik piirkond, millele ei suuda eurooplased mitte mingit vastukaalu leida. Selle asemel on hoopis edendatud ülemaailmset kapitali liikumise vabadust. Ammu on loonud omavahelise liidu pelgalt kasumile orienteeritud mäned?erid ja Euroopa Liidu funktsionäärid. Neile tasub see end kõige paremini ära.
EUROOPA TAASASUTAMISEST
Ühed rikastuvad, teised kasvatavad oma tähtsust. Kes suudab erakondlikus riigis tõrjuda “poliitikuid” nende positsioonidelt? Süsteem on sitke, ta on pehme despootia, põhjendatud peaaegu religioosselt. Rohke leiva ja suurepärase tsirkusega rahustavad alamaid valitsusmeelsed ajakirjanikud, kunstnikud, sportlased. Valgustus kohustab aga teenima inimest – siin ja praegu, sellel maal, kus me oleme sündinud ja mis on meie koduks ning tegema seda täiesti tavalisel moel. Vastandumine olgu meie vastupanu! Euroopa ei ole enam ammu rahu töörist.
Eesmärk peaks olema euroopaliku Euroopa – vabaduse, õiguse ja riikide Euroopa kaitsmine, isegi taasasutamine. 25. märtsil polnud aga midagi, mida tähistada. Ega ole ka 9. mail.
* * *
LOO AUTORIST
Professor Karl Albrecht Schachtschneider õpetab Erlangen-Nürnbergi ülikoolis avalikku õigust ja on Berliini nädalalehe Junge Freiheit kaasautor.
Professor andis 2005|. aasta Saksamaa Euroopa Liidu põhiseadusleppe ratifitseerimise leppe Liidupäevas heakskiitmise järel kohtusse ja on korduvalt selgitanud, kuidas Euroopa on ühtse terviku asemel muutunud Euroopa Liiduks. Vana liidu ideaalidest on saanud ideoloogia.
“Euroopast on saanud midagi enamat majanduslikust või sise- ja välisjulgeolekut garanteerivast tulundusühingust. Näiteks Saksamaa jaoks on Euroopa üks osa riigiusundist. Süüreligiooni juurde peab kuuluma lootusereligioon. Nautides eurooplaseks olemise õnne, tohivad inimesed elada edasi oma tegelikult teenimatut elu. Teistes rahvastes pahameelt äratav sakslaste heaolu – mis kasvas majandusime jooksul vaatamata kaotatud sõjale suuremaks teiste rahvaste omast – on tänaseks energiliselt kahanenud, ja sugugi mitte viimases järjekorras “tänu” valuutaliidule. Nüüd, mil Saksamaa on pidanud loobuma oma margast, tõstetakse euro aga lausa Euroopa Liidu sümboli staatusesse.”