Argentiina võimud tabasid 10. märtsil T?iili tagaotsituima kurjategija, Lõuna-T?iili mäestikus eksisteerinud kurikuulsa sakslaste koloonia autoritaarse juhi Paul Schäferi, kel oli õnnestunud üle seitsme aasta end politsei eest varjata.
SAKSLASTE MINIRIIK T?IILIS
Argentiina piiri ääres asuv Saksa immigrantide territoorium omas omal ajal ülisuurt võimu ja oli välismaailmale praktiliselt suletud. Seetõttu nimetati seda enklaavi sageli riigiks riigis.
Colonia Dignidad (tõlkes Väärikuse koloonia) ehk praeguse nimega Villa Baviera (tõlkes Baieri küla) asub umbes 370 kilomeetri kaugusel Santiagost lõuna pool Parrali linna lähedal. See praktiliselt vallutamatu ning umbes 17 tuhande hektari suurusel maa-alal paiknev “heategevus- ja haridusühing” (Sociedad Educacional y Benefactora Dignidad) rajati 1961. aastal. Siinsed asukad, umbes 200 sakslast ja 100 t?iillast tegelesid põhiliselt põllundusega ning olid allutatud karmidele ja jäikadele sisereeglitele.
Territooriumi valvati sama hoolikalt kui strateegilisi sõjaväebaase. Kolooniat kaitsesid barrikaadid, okastraat, teetõkked, pro?ektorid, varjatud kaamerad ja mikrofonid, õhuruumi kontrolliti radariga. Kolooniale kuulus mitu väikelennukit ja helikopterit ning kaks lennurada on võimelised vastu võtma isegi suuri lennukeid. Ala valvamisel kasutati d?iipe, mootorrattaid ja ratsapatrulle koos verekoertega. Kolooniasse tungida või siit põgeneda oli peaaegu võimatu.
T?iili võimud andsid kolooniale tema eesmärkide teostamiseks suured juriidilised õigused ja kõikvõimalikke soodustusi. Aga Colonia Dignidadi eesmärgid olid üllad: Valdivia maavärinast pääsenud vaeslaste eest hoolitsemine, nende kasvatamine ja õpetamine, koolide ehitamine, tasuta arstiabi organiseerimine, kohalike talupoegade harimine.
PAUL SCHÄFER – “PEDOFIILIDE PATRIARH”
Colonia Dignidadi juht oli Bonni lähedal Siegburgi linnas 4. detsembril 1921 sündinud Paul Schäfer Schneider (T?iili kombe kohaselt on tal kaks perekonnanime). Mehe nime võib leida erinevalt kirjutatult: Saksa allikates peamiselt Schäfer, T?iili omades Schaefer, kuid esineb ka variante Schäffer ja Schaeffer.
Teismelisena töötas Schäfer tsirkuseartisti abina, maailmasõja ajal teenis sanitaarpataljonis idarindel, kus sai haavata ja kaotas vasaku silma. Pärast sõda asus Schäfer tööle lasteaiakasvatajana, kuid peatselt vallandati ta laste suhtes toime pandud kõlvatute tegude tõttu, hiljem heideti ka kirikust välja. Saksa ajakirjaniku Gero Gemballa arvates arenes Schäferil selle juhtumi tõttu välja süükompleks, mis aastate jooksul võttis paranoilised jooned.
Püüdes ületada “moraalset kriisi”, hakkas Schäfer tegutsema jutlustajana. Tema usulise radikalismiga liitujaid jätkus ja ühispingutustega loodi filantroopilis-kasvatuslik kogukond “Sotsiaalne eramisjon”. Sellesse võeti kõiki õnnetuid ja sõjas kannatada saanuid, leskedest ja vaeslastest kuni põgenikeni Ida- Preisimaalt.
Pikapeale kehtestas Schäfer sektiliikmete üle range kontrolli, sundides neid aru andma iga pisiasja, iga patu ja isegi iga mõtte eest. Pealegi oli tal suurepärane võime maha suruda võõrast tahet ja oskus läbi näha inimeste võimalikud käitumisvariandid.
Kuid peatselt puhkes taas skandaal alaealiste ahistamisest. Pedofiiliasüüdistus oleks viinud Schäferi mitmeks aastaks trellide taha. Sellest hoidumiseks põgenes sekt 1961. aastal Lõuna-Ameerikasse ning pettusega võeti kaasa ka “misjonile” kasvatada antud lapsed.
Sisserändajad võeti T?iilis südamlikult vastu ning peatselt alustati küla rajamist. Juba mõne aasta pärast puhkes koloonia tänu pingelisele tööle, maksude puudumisele ja Schäferi äritalendile õitsele. Puu- ja juurviljad, piima-lihatooted, mesi, moosid – kõik müüdi T?iilis ja Saksamaal soodsalt maha. Kasumit tõid kaks kalalaeva, kruusakarjäär, kullakaevandus, restoran. Pinocheti diktatuuri ajal ehitati koloonia territooriumile isegi väike tehas, kus pandi kokku tulirelvi, peamiselt automaate.
IGAVESE ONU SUURED TEGEMISED
Asukad olid lojaalsed ainult koloonia asutajale ja ideelisele juhile Paul Schäferile, keda kutsuti tema läheduse tõttu alluvatega ja kõikvõimsuse pärast Igaveseks Onuks ja kes jutlustas apokalüptilisi tõekspidamisi, mis sisaldasid tugevalt antisemiitlikke ja antikommunistlikke elemente. Koloonial ei olnud aastakümneid välismaailmaga praktiliselt mingit sidet ning selle liikmed said tuntuks sellega, et ründasid nii verbaalselt kui füüsiliselt ajakirjanikke ja teisi võõraid, kes üritasid nende valdustesse siseneda või kasvõi ainult läheneda.
Kuigi enklaavi valvati ülihoolikalt, õnnestus aeg-ajalt mõnel kolonistil siiski põgeneda. Esimeseks põgenikuks oli 1966. aastal 21- aastane Wolfgang Müller (praegu Wolfgang Kneese), kes jutustas uskumatuid lugusid koloonia siseelust. Schäfer juhindus valitsemisel iseenda kehtestatud reeglitest ja seadustest ning pseudoreligioossetest dogmadest. Kolonistide mõistus oli liidri totaalse kontrolli all. Ta kontrollis kolonistide elu pisemate detailideni, otsustades sedagi, kes võis abielluda või lapsi sünnitada. Eesmärgiks oli ka kõige saksapärase säilitamine, eeskätt kommete ja keele osas. Muuseas, mehed ja naised elasid eraldatult ning ka lapsi kasvatati oma vanematest eraldi.
Vaid vähestel õnnestus Colonia Dignidadist põgeneda. Mõned neist:
1966: Wolfgang Müller (elab Saksamaal)
1966: Wilhelmine Lindermann (elab Saksamaal)
1968: Heinz Kuhn (sõitis Saksamaale, kuid peatselt naasis T?iilisse)
1970: Günther Reiss ja Hussein Siam
1975: Lotti Packmor (toodi jõuga kolooniasse tagasi)
1984: koloonia kaasasutaja Hugo Baar (põgenes Kanadasse)
1985: Lotti ja Georg Packmor
1988: Jürgen Szurgelies (T?iili politsei tõi ta kolooniasse tagasi)
1996: Karl Albert Stricker (koloonia juhtkonna soovitusel naasis kolooniasse)
1997: Tobias Müller ja Zalo Luna
1998: Erwin Fege ja Brigitte Malessa
2003|: Mathilde Selent Ritz, Walter Johannes Szurgelies, Ingrid Szurgelies, Francisco Morales
Kolooniast põgenenud inimesed iseloomustasid Schäferit kui küünilist, fanaatilist ja julma juhti, kes seadis sisse “jumalale meelepärase” korra koos ihunuhtluse, kõikvõimalike vabadusepiirangute, noorukite homoseksuaalse ärakasutamisega, lisaks veel kuni 16-tunnised tööpäevad, mille eest palka ei makstud. Tavaliseks oli psühhoterror, mässumeelsete näljutamine ja sunniviisiline ravi, piinamised ja isegi mõrvad. Keelatud olid televisioon ja telefonid, raamatud läbisid enne kolonistideni jõudmist tsensuuri.
Koloonia sisemine struktuur, liidri autoritaarsus, kehtestatud korra julmus, ajupesusüsteem, inimeste muutmine sõnatuteks ja kuulekateks robotiteks – kõik need on totalitaarse sekti tunnused. Samas ei kasutanud Schäfer “oma tööpraktikas” ei natsionaalsotsialistlikke ideid ega fa?istlikku sümboolikat.
Mitu ajakirjanikku on kinnitanud, et koloonias elasid teiste hulgas ka Hitleri re?iimi tippjuhid, Gestapo agendid, Luftwaffe ässad, Mengele-taolised arstid. Kuid need on legendid, sest ühtki tõendit Schäferi sidemetest natsidega ei ole. Kuid natsimeelsed on koloonia elanikud sellegipoolest, 2000. aastal osaleti näiteks innukalt T?iilis toimunud ülemaailmsel natsionaalsotsialistide kokkutulekul.
KINDRAL PINOCHETI KAITSE ALL
Kui 1970. aastal tulid T?iilis võimule sotsialistid, abistas Schäfer paremopositsioonilisi jõude. Nii varjas end koloonias ekstrem- istliku organisatsiooni “Patria y Libertad” juht Roberto Thieme, samuti olid siin peidus mitmed teised tagaotsitavad vandenõulased. Uurijate katsed tungida koloonia territooriumile ei kandnud vilja, sest mõni kuu enne sõjalist riigipööret võttis selle oma kaitse alla Parrali linnas baseeruv sõjaväeosa.
Pinocheti riigipöörde järel diktatuuriorganitega koostööd alustanud Schäfer leiti uutele võimudele jäägitult ustav olevat ning tema valdustesse rajati üks paljudest piinamiskeskustest. Kolooniasse veeti politsei telefoniliinid ja luureülem kindral Manuel Contreras oli siin sage külaline.
Poliitvangid, keda re?iim tahtis silma alt ära saata, peideti koloonia territooriumil asuvatesse kongidesse. Paljude arreteeritute jäljed kaovadki koloonias, Vene päritolu USA matemaatik Boris Weisfeiler olevat Colonia Dignidadi üks ohvritest. Vähemalt sada
re?iimivastast jättis siinsete müüride vahele oma elu.
Tunnistajad on väitnud, et koloonia hoonete keldreid, juurviljahoidlat, ladusid, abihooneid kasutati ülekuulamisteks ja piinamisteks. Augustis 2001 tunnistas ka T?iili salateenistuse DINA üks kunagisi agente esmakordselt, et Colonia Dignidad oli sisuliselt koondus- ja töölaager, kust vangid aeg-ajalt teadmata suunas jäljetult kadusid.
Paksmao nime all tuntud ja sadistliku piinajana kurikuulsa Oswaldo Romo väitel toodi laagrisse vaid vasakpoolsete vaadetega lihtkodanikke ning mitte kunagi juhtfiguure. Romo sõnul juhtis inimeste toimetamist ja äraviimist laagrist armeemajor Fernando Gómez ja hiljem leitnant Fernando Lauriani. Vange hoiti siin seotud silmadega, mistõttu on võimatu korraldada vastandamisi.
Kinnitatud andmetel kohtus kindral Pinochet isiklikult mitmel korral Saksa koloonia juhtidega, ent kui tihedad nendevahelised suhted tegelikult olid ja mida neil kohtumistel räägiti, on praeguseks veel välja selgitamata. Pinocheti ajal saavutas koloonia suure majandusliku ja finantsilise õitsengu, pealegi ei kujutanud välismaailm endast enam ohtu, sest võimul olid “omad poisid”.
JALGEALUNE LÄKS TULISEKS
Ka pärast demokraatia taastamist T?iilis jätkus kõigele vaatamata sekti õitseng. Väike tagasilöök tuli 1996, kui kolooniakooli ühel poisil õnnestus saata emale kiri, milles ta kurtis Schäferi tagakiusamist. Sellest sai alguse sodoomia-, kallaletungi- ja ahistamissüüdistuste laviin sektijuhi aadressil.
Uurimise käigus selgus, et tundes end karistamatuna tegi Schäfer 8-12-aastaste poistega, mida süda kutsus. Tunnistajate sõnul valis Schäfer aastatel 1961-98 igaks ööks välja ühe lapse, viis selle oma tuppa, vannitas teda ja vägistas. Kui keegi osutas vastupanu, murti see uimastite ja ravimite manustamisega.
Ta sundis poisse magama oma voodis, samuti kasutas neid seksuaalselt pidudel ja isegi autos. T?iili vaesed pered saatsid poegi kolooniasse, soovides neile paremat elu, kuid välja kukkus vastupidi. Pärast Schäferi põgenemist koloonia uueks juhiks saanud Schäferi parem käsi Hartmut Hopp kinnitas käsi südamel, et koloonia territooriumil pole kunagi tegeldud homoseksualismi ja pedofiiliaga. Samas on väidetud, et ka Hopp ise jagas aegajalt Schäferiga voodit.
1997. aastal kaebasid koloonia mitu eksasukat ta kohtusse. Sellest teada saanud Schäfer ei jäänud passima, vaid laskis jalga. Vaatamata võimude paljudele püüdmisoperatsioonidele suutis Schäfer end edukalt varjata ja politseil polnud õrna aimugi, kus ta viibida võiks.
Kuigi koloonia uute juhtide väitel polnud nad Schäferit aastaid näinud ning arvasid, et ta võib isegi surnud olla, kinnitasid süüdistajad, et viimane varjas end pikka aega koloonia territooriumile rajatud maa-alustes tunnelites, millest osa on politsei ka avastanud. Kannatanute advokaadi sõnul olid nad veel mõni aasta tagasi kindlad, et Schäfer viibib endiselt laagris, kuid tõenäoliselt mingis punkris või turvamajas. Võimudele pandigi pahaks, et nad pole piisavalt andnud tehnilisi vahendeid, nagu näiteks radareid ja sensoreid enklaavi tunnelite uurimiseks.
Samas ei peetud võimatuks sedagi, et mees on juba ammu surnud ning oma kaaslaste poolt salaja maha maetud, kuid koloonia juhid varjavad seda. Ükskord imiteeris Schäfer päris usutavalt enesetappu ja kadus mitmeks aastaks, ilmudes siis ühtäkki välja elusamana kui kunagi varem.
KOLOONIA LIKVIDEERIMINE EBAÕNNESTUS
Koloonia suurt võimu kasutati heategevussildi varjus oskuslikult ebaseadusliku äri ajamiseks, kunagisest heategevusühingust oldi muututud võimsaks ärirühmituseks. Sekti kontrolli all oli väga palju kinnisvara ja suur hulk edukaid ettevõtteid, mida juhiti mitme hooldekompanii kaudu. Tegutseti kinnisvaraturul, mäetööstuses, kaubanduses, põllumajanduses. Dignidadi asutajate käsutuses oli mitmemiljoniline varandus.
Koloonia kulutused kooli ja haigla ülalpidamiseks olid võrreldes saadud kasumiga tühised. Just kooli ja haigla kaudu otsis koloonia sihikindlalt vaestest ja lagunenud peredest lapsi, peamiselt poisse, et võtta need “kasvatada”. Pärast vastavate paberite vormistamist kadusid lapsed okastraadi taha, ning emad ei pääsenud nende juurde mõnikord kuid või isegi aastaid. Kõik katsed lapsi tagasi saada lõppesid läbikukkumisega, sest kohalikud võimud ei julgenud kolooniaga tülli minna.
Et koloonia ja selle juhtide vastu esitati kümneid kaebusi ning et koloonia loobus asutamisel väljakuulutatud ülesannete täitmisest ja et korduvalt rikuti T?iili seadusi, pidi T?iili valitsus midagi ette võtma. Nii tühistatigi jaanuaris 1991 Colonia Dignidadi juriidilised õigused ning see reorganiseeriti ümber Villa Bavieraks.
Algselt kavatseti küll koloonia üldse likvideerida ja selle varad anda üle metodisti kirikule, kuid koloonia juhid said varakult kavandatavast dekreedist teada ning kandsid kogu vara ja raha usaldusväärsete inimeste arvetele. Samuti loodi uued firmad, mille õigusjärgsust kolooniaga oli väga raske tõestada. Kohtutäituritel ei olnud seejärel enam midagi teha ning koloonia laialisaatmise idee maeti maha.
ESIMENE KOHTUOTSUS
Ligi kaheksa aastat kestnud juurdlus Colonia Dignidadi üle jõudis 2004|. aasta novembris T?iili kohtusaalis konkreetsete tulemusteni. Lõpuks jõuti nii kaugele, et 21 koloonia liiget mõisteti vangi. Vanglatoidule saadetute peamisteks süütegudeks loeti koloonia juhi asukoha varjamist ja kohtuorganite uurimistöö takistamist, aga samuti maksudest kõrvalehiilimist ning osalemist aktiivselt või passiivselt laste seksuaalses ärakasutamises. Kohtuotsus oli muuseas 700 lehekülge pikk ning väikseimkaristusmäär oli 541 päeva ja suurim viis aastat ja üks päev.
Süüdimõistetute hulgas oli ka Colonia Dignidadi endine juht Paul Schäfer, kelle üle mõisteti kohut tagaselja, sest meest poldud selleks ajaks veel tabatud. Schäfer mõisteti süüdi alaealiste kolooniakasvandike seksuaalses ahistamises ja seda 27 juhul. Tema ohvriteks langes 26 t?iillast ja üks sakslane.
KOLOONIA VAEVALINE MUUTUMINE
T?iillane Efra?n Vedder, kes rööviti 1967. aastal kahekuusena ja viidi Schäferi valdustesse ning kel õnnestus sealt 2002. aastal põgeneda, andis eelmisel aastal tunnistusi Colonia Dignidadis aset leidnud jõleduste kohta. Vedderi sõnul elavad koloonia elanikud ka pärast Schäferit ikka veel vangla tingimustes ja orjadena, kõik Schäferi-aegsed reeglid ja seadused kehtivad endiselt. Teda ennast kasutasid koloonia juhid mitmekümne aasta jooksul aga seksuaalselt ära.
Mullu novembris katkestasid koloonia asukad esmakordselt aastakümneid kestnud vaikimise ja julgesid avalikult kritiseerida oma juhti. Nad väitsid kohtumisel Reutersi ajakirjanikega, et polnud varem aru saanud, et Schäfer manipuleerib nendega ja kasutab neid alatult ära. Üks kolonistidest, 47-aastane Michael Müller kinnitas reporteritele: “Siinne rahvas oli pime. Tõe teadasaamine oli meile suureks ?okiks.”
Praegu elab koloonias umbes 300 inimest, kellest enamik on kõrges eas sakslased. Nad ei oska praktiliselt sõnagi hispaania keelt ja elavad praegugi küllaltki isoleeritult. Siiski on koloonia hakanud viimasel ajal mõnevõrra välismaailmaga suhtlema. Nii külastasid möödunud aastal esmakordselt viimase 20 aasta jooksul koloonia territooriumi Saksa saatkonna inimesed.
Linaresi piiskop Carlos Camus on nimetanud Saksa koloonia asumist T?iili territooriumil suureks häbiplekiks kogu riigile. Ta süüdistas õiguskaitseorganeid laiskuses ja arguses, kuna need ei uuri küllaldase põhjalikkusega inimõiguste rikkumise süüdistusi. Piiskopi sõnul on koloonia endiselt “suur mõistatus, kuna ta omab ikka veel väga suurt mõjuvõimu ning on mitmes suhtes kaitstud immuniteediga”. “See on häbi meie maale ja ma arvan, et me ei saa enne rahuneda, kuni pole teada saanud kogu tõde,” rõhutas Carlos Camus.
Üks T?iili parlamendiliige on öelnud, et Colonia Dignidad on endiselt hambuni relvastatud kolonistide “riik riigis”. Ka mitmed välisdiplomaadid on korduvalt avaldanud
imestust, kuidas on võimalik, et paljudes kuritegudes süüdistatav rühmitus ei allu sõltumatule riigile.
T?iili uurijate sõnul peitub üks vastus küsimusele asjaolus, et sõjaväe- ja politseiohvitserid, kes Pinocheti diktatuuri ajal olid sekti liidrite kaitse ja hoolitsuse all, tunnetavad oma tänulikkust Colonia Dignidadi vastu. Ning kuigi Pinocheti ajastu lõppes juba 15 aastat tagasi, on need mehed endiselt mõjukatel ametikohtadel. On ka arvatud, et valitsus ei astunud pikka aega konkreetseid samme koloonia vastu hirmust kollektiivse enesetapu või vägivaldse vastuhaku ees.
Ka Saksamaa on kolooniaga pidevalt hädas olnud ja pidanud lahendama koloniste puudutavaid mitmeid probleeme. 2003|. aastal otsustas Saksa kohus, et koloonia asu- Tavaliseks oli psühhoterror, mässumeelsete näljutamine ja sunniviisiline ravi, piinamised ja isegi mõrvad. Keelatud olid televisioon ja telefonid, raamatud läbisid enne kolonistideni jõudmist tsensuuri. fiilist sektiliider ja tema “lapsed” kad peavad kätte saama neile ette nähtud pensioniraha. Kümmekond aastat tagasi oli Saksamaa loobunud pensionite väljamaksmisest, sest selgus, et raha ei läinud pensionäridele, vaid selle korjasid endale koloonia juhid. Nüüd aga leiti, et see pole piisav põhjus raha maksmisest keeldumiseks. Saksamaa parlament on moodustanud ka erikomisjoni “Colonia Dignidadi” uurimiseks.
83-AASTASE ÄTI ARRETEERIMINE
Schäferi vahistamisest Buenos Airese lähedases maakohas Tortuguitas võttis osa 30 T?iili ja Argentiina politseinikku. Operatsioon Interpoli kaasamisega kestis mitu päeva ja kulmineerus 10. märtsil kell 16.00 mehe arreteerimisega. Schäfer vastupanu ei osutanud ning temaga koos vahistati veel kolm sakslast. Politsei teatel oli neil viimase poolaasta jooksul Schäferi liikumistest korralik ülevaade, kuid alles nüüd anti otsustav löök.
T?iillased olid Schäferi kohta juba 1996. aastal välja andnud rahvusvahelise arreteerimiskäsu, kuid Saksa kohtuorganid on meest jahtinud koguni juba 1960. aastatest. Nii seisis Argentiina mõnevõrra raske valiku ees, sest kaks riiki nõudsid Schäferit endale. Kuid Argentiina, tahtmata enda pea kohale tuliseid süsi kuhjata, lahendas asja kiiresti ning vähem kui kolm päeva pärast vahistamist pandi Schäfer T?iili õhujõudude lennuki peale ja toimetati Santiagosse. 13. märtsi öösel kell 1.15 kohaliku aja järgi oli Schäfer juba Santiago lennuväljal. Väljasaatmise ajendiks sai Schäferi ebaseaduslik Argentiinas viibimine.
Kuigi T?iili ja Argentiina suhted pole päris pilvitud (peaprobleemiks T?iili energiakriis), näitab Schäferi afääri tähtsust seegi, et samal päeval kurjategija T?iilisse toimetamisega siirdus naaberriiki visiidile Argentiina President Néstor Kirchner. Märkimist väärivad asjaolud, et see oli Kirchneri esimene ametlik visiit T?iilisse ning Argentiina riigipea külaskäiku oli seniajani erinevatel põhjustel korduvalt edasi lükatud, kuid nüüd tehti see praktiliselt tundide jooksul teoks.