Vene kultuuris on kohutav ja imeilus teise ülesanne – selle, kes hingab geeniusele kuklasse, hoiab ja säilitab tema mõtteid ja mustandeid, muutub temaga niivõrd sarnaseks, et neid ei saagi enam vaadelda lahus, ega taibata, kumb kumba mõjutas, kumb aitas teisel saada selleks, mis muutus pronksist ausambaks. Ükski artikkel poeet Jevgeni Reinist ei saa mööda jutustusest tema lähedasest sõprusest Nobeli laureaadi Jossif Brodskiga, sellest, et Brodski pidas Reini oma õpetajaks; aga edasi langeb Rein kohe tagaplaanile, pole enam tema ise, jääb Brodski märkamatuks varjuks, kuigi ta on ise suur poeet, kes kinkis möödunud sajandi viimasele veerandile erilise poeetilise muusika…
TEISE ROLL KUI SAATUS?
Valeri Zolotuhhini – rahvakunstniku, kuulsa kirjaniku, kelle “Taganka päevikud” on ümbritsetud kuulujuttudest, kadedusest ja vaimustusest, puhul alustatakse alati jutustusega tema lähedasest sõprusest Vladimir Võssotskiga, sellest, kuidas nad koos mängisid pikki aastaid Moskvas Taganka teatris, samades lavastustes, ainult et Võssotski oli Hamlet, aga Zolotuhhin ainult repeteeris taani printsi?
Kui Zolotuhhin laulab, kui mängib Bulgakovi “Teatriromaanis”, mille Ljubimov lavastas Zolotuhhini kuuekümnendaks sünnipäevaks kolm aastat tagasi, kui mängib isehakanu osa Pu?kini “Boriss Godunovis” või Juri ?ivagot Pasternaki järgi tehtud lavastuses, kui ta kirjutab raamatuid oma teatrist, näib ta mulle haavatud sõdurina, kes vaatab uudishimulikus ?okis oma väljunud sisemust. Jah, ta kirjutab joomisest ja kadedusest, reetmistest ja intriigidest, kuid ka puhtusest, kunstnike kloosterlikust puhtusest, kes – Zolo tuhhin nende hulgas – mida nad ka teeksid, teevad seda lava heaks, petliku teatripüha nimel.
Rafineeritud ja haritud Zolotuhhin, nagu Sergei Jesseningi armastab teeselda lihtsat ja petta pealinna täispuhutud snoobe oma lihtsa altai lapsepõlvega? Ja kui te sõidate tema poole Tagankasse, viib ta teid Võssotski garderoobi, näitab Võssotski fotosid, demonstreerib, kus seisis laval Võssotski; võttes “teise” rolli kui saatust.
PALJAD MEHED VALGETES SOKKIDES
Valeri, sa oled juba ligemale nelikümmend aastat Tagankal. Sind nimetab Juri Ljubimov majahaldjaks. Ent kuidas algas su isiklik “teatriromaan”?
Ema sidus mu jalad kinni, jättis mu välistrepile ja läks põllule tööle. Mina aga laulsin ning selle eest anti mulle küll pirukat, küll midagi muud ning siis ma mõistsin, et ma hakkan kogu elu laulma, ma olin alati kindel oma näitlejaks määratuses? Minu koduküla asub üsna kaugel Altais, sinna jõuda on raske, eriti talvel ja ometi tõid Biiski draamateatri näitlejad talviti meie külaklubisse küll Goldoni, küll Moliere´i, ka hirmsa pakasega mängisid, nagu meile näis, täiesti paljalt, mehed valgetes sokkides, lahtinööbitud särkides? Olin sellest vaatepildist vapustatud, võib-olla ei taibanud ma eriti asja sisu, kuid mulle meeldis ise kangelastegu – meie istume kasukates, karvamütsides, auru tuleb suust, nemad aga lõbustavad meid paljalt. Ma soovisin olla nende hulgas, kes kingivad ilu vaatamata pakasele ja kasukatele, koos nendega tahtsin panna inimesi naerma ja nutma?
Siis juhtusid sa lavale asendajaks.
Sõitis meile Altaisse Moskva tsirkuse brigaad; siis hariti uudismaad ning partei ja valitsuse korraldusel teenindati uudismaaharijaid. Ning minu juurde tuldi koju ja paluti mind klubisse; kutsus mind brigaadi juht Aleksei Jakovlevit? Polozov, kelle oli külas öeldud, et mina valmistun saama näitlejaks. Ma olin siis, nagu ka praegu, lobamokk, saladusi ei mingeid, kelkisin isegi sellega, mida veel teinudki polnud, see on mind muuseas alati sidunud: ütlen, et kirjutan romaani – tulebki kirjutada; ütlen, et mängin mingit rolli – tulebki mängida; ühesõnaga Polozov räägib, et vaja on noort inimest etüüdi mängima. Number seisnes järgmises: illusionist küpsetab laval torti, kloun aga parodeerib teda. Kloun on Polozov. Tema selgitab mulle: mina kavatsen küpsetada torti sonimütsis ja küsin seda publikult, teie aga istute esimeses reas ning annate mulle selle soni. Nõus? Nõus! Ma sain kaks piletit – endale ja oma tüdrukule Klavale. Esimene rida oli aurida: siin olid koolidirektor, rajooni täitevkomitee esimees, miilitsaülem ja mina. Minu kõrval – Klava.
Asus tööle illusionist, ilmus punapäine kloun, ütleb: “Nüüd küpsetan ka mina tordi. Andku mulle mõni oma peakate!” Muidugi pakub talle kogu saal, mis kellelgi on. Tema aga: “Ei, ma paluksin seda peakatet sellelt noormehelt, see mulle meeldib”. Mina vastu: “Ei anna!” Ta läks mingiks ajaks ähmi täis. Ma rikkusin mängureegleid. Selle eest lüüakse üldiselt maha. Tema aga kui kogenud inimene, kogus end kiiresti ja jätkas dialoogi: “Aga miks sa ei anna?” Kõik kukkusid karjuma: mis sa jamad, noormees, mis ta su mütsile teeb, siin on inimesed Moskvast kohale tulnud, sul aga on sonist kahju; Klavka koputab mulle selga – anna; ta viis olukorra niikaugele, et see soni võeti mult väevõimuga ning ulatati klounile. Ta kujutas ette, et mäng läheb edasi, mitte küll päris seatud rada, kuid ometi hästi; edu juba on, aga number on alles keskpaigas. Ta hakkab soni sisse mune peksma, viskab naelu, lisab kõike, mis laval vedeleb. Mina hakkan vastu! Ma karjun: uus soni! Pöördun rajoonikaupluse juhataja poole: Marja Grigorjevna, te ju mäletate, ostsin normipäevade eest teilt selle soni! Tema aga: meil pole kunagi sihukest kaupa olnud! Külainimesed haaravad mul juba kätest, mina aga hüppan oma pintsakust välja ja viskun kui madu lavale, hakkan temalt soni ära rebima, meile lendab munakollast näkku, mina nutan ehtsate pisaratega, sisehääl aga kisendab: las käia, see on sinu tähetund, teist sihukest ei tule.
Näitlejad ehmatasid ära: see polnud enam mäng, see on noore inimese tragöödia, kellelt võeti ära midagi kallist ja hinnalist. Minu Klavka jooksis häbi pärast minema. Ta ei uskunud, et see oli etüüd? Aleksei Jakovlevitsh, öeldes, et kõik läks hästi, palus homme enda poolt läbi astuda.
Ma ei maganud öö otsa, pabistasin, ootasin hommikuni ja sain teada, et Aleksei Jakovlevitsh oli rajooni täitevkomitees, palus et pärast kooli antaks mulle välja pass – kolhoosnikele passe kätte ei antud – ja antaks suunamine instituuti. Ta ütles midagi niisugust, mis määras kogu mu edasise elu: “te sooritate kuriteo, noormees, kui te ei hakka draamanäitlejaks.” Ning ta andis mulle oma Moskva-aadressi.
Sõita külast Moskvasse pole lihtne otsustada. Kuid mul oli aadress. Ja ma sõitsin. Mulle avas ukse mutike koerakesega. “Kus on Aleksei Jakovlevit??” -“Aafrikas.” Ning uks langes minu ees kinni.
Ööbisin instituudi ees ning sammusin kottpükstes teise ellu, GITIS-esse.
SARAH BERNARDI KÄSI
Minu kodukülas Bõstrõi Istokis ostis administratsioon viisteist aastat tagasi minu tulevase muuseumi tarvis mu kodumaja. Ja kui hakati muldlage uuristama, kukkus sealt välja miniatuurne naisekäsi hinnalisest vasest. Mina aga harjutasin sel ajal suure kunstniku osa Grigori Gorini näidendis “Kin IV”. Ja seal on autoril selline tekst: “Ei saa keegi mängida Sarah Bernardi või Mihhail T?ehhovit, Edmund Kini või Jevgeni Jevstignejevit. Näitleja, kes püüab neid kujutada, sarnaneb biifsteegiga, mis paisub pannil tahtes saavu tada härja mõõtmeid. Mineviku suured meistrid läksid koos oma epohhiga ja miski ei kordu.” Ma astusin antikvariaati ja sain teada, et miniatuur kujutas Sarah Bernardi kätt. Olid varem sellised suveniirid – kuulsate inimeste käed.
Mulle meenus üks lugu, mida mu ema kinnitas; et kord ööbis meie juures tütarlaps: ta oli tulnud aurulaevalt ja tal oli tarvis edasi sõita, teise külla; seni aga otsustas ta kusagil ööbida. Aga tütarlaps oli emale öelnud, et ta on näitleja või õpib näitlejaks, majja tuli isegi linnalõhn. Ning kui ta oli juba ära sõitnud, avastasime padja alt selle käe. Ema arvas, et see on kullast ja peitis ruttu käe ära, ta mõtles, et tüdruk sõidab tagasi käe järele. Kuid tüdruk ei tulnud. Ema peitis käe lõpuks pööningule. Ja siis ununes see. Ning kui ajalugu jõudis muuseumini, mina aga Kini rolli, leiti käsi üles…
SÕNA ON KUUM MÄNGUASI
Räägime sinu päevikutest. Kuidas sa otsustasid need avaldada? Ja mitte ainult avaldada – sa töötasid palju nende kallal, ja need, säilitades päevikuliku isikupära, on tegelikult rafineeritud ja viimistletud proosa. Oled sa mõelnud elukutse vahetamisele, lahkumisele lavalt?
Päevikuid pean ma 17. eluaastast, arvasin, et keegi neid lugema ei hakka. Siis lugesin ma Platonovist, et sõna – see on kuum mänguasi. Kuum, kuid ka minu peamine amet, näitleja oma, on ka kuum mänguasi. Mulle öeldakse, jäta näitlemine, mäng kaob, aga raamat jääb. Ei, ma ei usu seda. Näitleja ametis on müüt, legend tähtsam kui dokumentaalne kinnitus. Filmilint ei tõesta midagi näitleja mängus, ehkki säilib aastaid. Teater on hetkeline; kuid legend sünnib sinus, sünnib vaatajas. Ja see mulje on vaieldamatu.
Päevikuis kinnitad sa legendi sellest, et olid igavene teine Võssotski kõrval. Miks? See pole ju tõsi!
Kõike pole tarvis mõista nii, nagu on kirjutatud. Ma pole kunagi öelnud, et olen teine andelt, meisterlikkuselt. Olen teine karakteri kvaliteedilt. Ljubimov küsis mult, et ehk proovid, Valeri, midagi lavastada? Siis sünnitasin ma vormeli: olen oma loomuselt, iseloomult – juhitav, teine. Mitte juhtiv. See on sõjaterminoloogia. Lendab eskadrilllis juht – tema järel aga mitu lennukit, kes peavad lahingut; juhtiv, esimene läheb kõrvale, teised aga astuvad lahingusse. Statistika järgi hukkub juhitavaid mitu korda rohkem. Sellepärast, et nemad olid tegutsevad. Ma armastan tahtele alistuda, rääkisin ma Ljubimovile. Rezhissöör allutab oma tahtele kõik ülejäänud. Mina allun tahtele. Mida see tähendab? Ma püüan teid mõista ning veeretan kogu süü iseendale. Andelt olen end alati pidanud esimeseks. Võssotski ütles minu kohta: “Zolotuhhin kiitleb, sellepärast et ta teab, et tema on – parim.”
Sa elasid kuuekümnendate põlvkonna boheemlaselu?
Mina mõistan boheemlust omamoodi – see on nooruslik läbikäimine, kui kõik on veel ees. Pärast pole seda enam tarvis. Noorele Tagankale tulid Ahmadulina, Erdman. Neizvestnõi, Jevtu?enko. Suured teadlased. See oli loovate mõistuste suhtlemine, hingede. Millal tuleb inimene metsast välja? Millal ta loobub sinna minemast? Kuuekümnendate põlvkonnale heidetakse ette, Voznessenskile: nemad ei aidanud Võssotskit avaldada, mina aga nägin, kuidas Volodja neilt õppis, ja see on võib-olla tähtsamgi. Ma nägin, kuidas tuli järjekordselt San Francisco reisilt ja otse kohvriga sõitis teatrisse ning rääkis meile biitnikutest, siis see oli tutvumine uute sõnade, uue eluga, see oli uus suhtlusmaailm, kellelt õppis igaüks, kes oli võimeline õppima.
Kuidas sa suhtud kuulsusesse?
Imelik küsimus. Ma pean meeldima, amet on valik. Ma tahan inimestele midagi öelda, kuidagi neid mõjutada, muidu võiksin ju kodus istuda. Isegi Nabokov, suursugune härra, rääkis: ma tulen tagasi Venemaale oma raamatutega. Pasternak kirjutas: “Olla kuulus pole ilus.” Mulle on lähedasem Gogoli vaatenurk: kuulsus pakub naudingut sellele, kes seda väärib?
Valeri, iga kirjanik, kes loob kunstilise teose dokumentaalsel alusel ning seda alust ei varja, satub teatud mõttes kohutavasse olukorda: ta ei halasta oma lähedastele, ta nimetab neid õigete nimedega, aga nad pole ju asjad? Mis sa selle kohta ütled?
Vasta palun sellele küsimusele ise, kuna mina vastust ei tea. AgaTagankale toovad esimesed külastajad-patrioodid, legendi loojad, juba oma lapselapsi. Hiljuti tuli minu juurde üks vaimustatud paar: “Meie mäletame teid, Valeri Sergejevit?, juba kõige esimestest lavastustest.” Ma valmistusin edasiseks kiidukõneks, nemad aga: “Juhtus, et tulite lavale purjuspäi, aga Zinaida Slavina kaitses teid?”
