Minu ja ilmselt nii mõnegi jaoks jääb müstika valdkonda, kuidas von Krahli teatri juht Peeter Jalakas suudab samaaegselt lavastust välja tuua ja uue valitsuse moodustamiseks peetavatel läbirääkimistel osaleda, lisaks veel poodi ja mitut restorani hallata. Miks ja kuidas tal juhe kokku ei jookse?! Asja tipuks viitsib ta ka veel ajakirjanikega kokku saada, kõigile tarkadele ja/või lollidele küsimustele vastata ning lisaks roheliste töögruppides toimetada.
ÜHE ETENDUSE SÜNNIST
Niisiis, alustagem 9. aprillil lavalaudadele jõudvast etendusest “ÕNNE VALEM / TO DEFINE HAPPINESS”. Selle etenduse helilooja on Gavin Bryars. Uurin Jalakalt, kuidas rahapuuduses vaevleval von Krahlil õnnestus selline legendaarne mees siia meelitada.
Jalakas: “Jah, rahaga on tõepoolest nii, et tänase seisuga on meil palgaraha ikkagi vaid augusti lõpuni, mis edasi saab, ei tea. Lubadusi on küll antud, aga seni mitte midagi konkreetset.
Need kaks asja – valmiv projekt ja meie eelarve ei ole nii otseselt omavahel seotud. Sellised asjad käivad natuke teistmoodi. Kui sa vaatad, kes meil kõik töötanud on, siis on selge, et von Krahl ei suudaks seda ilmaski kinni maksta. Selle jaoks on peaasjalikult erinevad fondid, nii siin Eestis kui ka teistes maades? on erinevaid variante.”
Peeter Jalakas räägib, et on kultushelilooja Bryarsiga vana tuttav ja ennegi koostööd teinud. Bryars on Jalaka lavastusi näinud ja need on talle meeldinud. “Tegelikult on praegune esikas mitu korda edasi lükkunud, esmalt ei saanud helilooja valmis? siis tekkis segadus ruumidega, loodan, et nüüd mingit jama vahele ei tule. Algul oli plaan kogu see asi vanas Sakalas ehk Karla katedraalis etendada, nii et kogu suure saali keskosa oleks täidetud liivaga, aga siis läksid sellega seisud nii segaseks, et olime sunnitud uue koha otsima.
Järgmisena sai Kultuuritehast vaadatud, aga kartsime, et sealt ei jõuta õigeks ajaks asbesti eemaldada. Tagantjärgi muidugi selgus, et jõuti küll.”
Etenduspaik, tollilaod leiti täiesti juhuslikult. Peeter: “Nagu sa vast tead, teeme me etenduste kostüümide ja rekvisiidi osas juba pikka aega tihedat koostööd Tallinna Taaskasutuskeskusega. Ja Tollilaod leidsid tegelikult hoopis nemad, vastastikusel kokkuleppel otsustasime seda kohta enne natuke etendusepaigana kasutada, kui nad seal oma mööblit ja sisustust müüma hakkavad.”
MARGARIIN KLAASIKILDUDEL
Tolliladudega on Jalakal tegelikult varasemast ajast ka üks naljakas kokkupuude. Natuke enne Euroliitu astumist püüdis ta Ökosahvriga Saksamaalt imeväikeses koguses taimset ökomargariini importida.
Peeter: “Ja mis tuli välja? Kuna toote nimi oli margariin, siis sisaldas ta tolliametniku arvates automaatselt loomseid rasvu, järelikult on selle maaletoomiseks vaja veterinaari tõendit, mida mul muidugi ei olnud võimalik kusagilt hankida, kuna tegu oli taimse tootega. Nii kuulus meie ökoloogiline margariin hävitamisele, manukate juuresolekul. Ei aidanud ükski jutt, et paari kuu pärast oleme ju Euroopa Liidus ja kogu seda tolli ju ei ole enam, las ta seisab. Pakkusime lõpuks välja, et hävitame ohtliku ökomargariini söömise läbi kohapeal? Ei sobinud. Margariin kuulus hävitamisele klaasikildudega segades.”
LÜÜRILINE MÕTISKLUS LIIVAS
“Kui nüüd etenduse juurde tagasi tulla, siis ma – järjekordselt – ei oska öelda, mis ?anriga on tegu. Seda on raske kirjeldada. Liikuv installatsioon oleks võibolla üsna täpne nimetus. Või siis poeetiline mõtisklus, kus on teatrit, tantsu, videot, valgus- ja keskkonnakunsti. Et lavastuses on olulisel kohal liiv (kokku üle 15 tonni), on ka Kirke Kangro liivaskulptuuridel seal oluline koht. Liivaskulptuure võetakse tavaliselt kui kaduvaid liivalosse, mida lapsed rannas ehitavad. Tegelikkuses näivad nad jäävad, monumentaalsed. Sellesse projekti on kaasatud veel mitmeid põnevaid persoone, kellega olen ammu tahtnud koostööd teha, nende hulgas näiteks üks hästi huvitav soome valguskunstnik ja üks sama huvitav soome videokunstnik ja veel üks huvitav vene näitleja jne. Ja muidugi Olari, kellega oleme küll mitmeid töid koos teinud, kuid viimased neist leidsid aset juba hea mitme aasta eest.”
Lavateos sai alguse tegelikult esimesest, kosmoloogiale pühendatud von Krahli akadeemiast, õigemini juba sellest hetkest, mil Jalakas võttis esmakordselt kätte raamatu “A Brief History of Time”. Peeter ütleb, et sai kohe aru – sellest tänapäevasest loomisloost tuleb teha etendus.
Veel heliloojaa Bryarsist: “Lõplikku varianti kuuleb ka helilooja alles esietendusel, tema kirjutas muusika, aga ülejäänud kihid – tekstid, rahvalaul ja jutustaja miksitakse kokku kohapeal. Monotoonne masinahääl küsib: Kust me tuleme? Kuhu läheme? Kas universumil oli algus ja mis juhtus enne seda?”
“Seda tuleb kuidagi campvõtmes võtta?” küsin ma sinisilmselt.
“Võta, kuidas tahad, mina võtan seda kui lüürilist mõtisklust liivas, harmoonilise muusika saatel,” teatab vastasistuja mingi kavala tõsidusega.
MADE IN ESTONIA?
“Vahepealsest jutust käis läbi Sakala keskus. Mis suhe sul selle maja ümbersündi on?”
“Raske öelda, sest kogu see saaga on ju puhtalt poliitiliseks küsimuseks muutunud. See, et ühiskonnas nii terav diskussioon puhkes, on samas aga igati tervitatav. See näitab, et inimestes on taas mingi aktiivsus tärganud. Ma olen kindel, et kui Rebane poleks Keskerakonda astunud, poleks midagi sarnast juhtunud. Ent kogu selle protsessi juures on just seetõttu palju variserlikkust nii pooldajate kui vastaste hulgas.”
“Rebane astus Keskerakonda, Baskin astus Keskerakonda? ja sa ise astusid Rohelistesse. Nüüd oled siis sinagi parteistunud teatrijuht?!” püüan ma korraks hirmsaks uurivaks ajakirjanikuks kehastuda.
Jalakas, konkreetselt: “Tobedus. Esiteks ma mitte ei astunud Rohelistesse, vaid aitasin aktiivselt kaasa selle partei tekkimisele. Teiseks tundub mulle, et meie (võrreldes Baskini ja Rebasega – toim.) motiivid olid siiski mõnevõrra erinevad. Kolmandaks, ma olin parteistunud juba varem – kuulusin aastaid Reformierakonda. Tegelikult ma suhtusin algul roheliste parteistumisse vägagi skeptiliselt. Kartsin, et Rohelise Erakonna asutamine võib tähendada rohelise liikumise lõppu. See oleks ausalt öeldes päris kehv lugu. Ent loodetavasti nii ei lähe ja erakond annab ühe lisaväljundi, mitte ei nulli ära olemasolevaid. Vähemalt niipalju on meist juba kasu olnud, et ka kõigi teiste parteide keskkonda puudutavad seisukohad on palju rohelisemaks läinud. Varem see nii ei olnud.”
“Millisena sa ideaalis meie ühiskonda 10 aasta pärast ette kujutad?”
“Ideaalis – no võiks olla näiteks nii, et märge MADE IN ESTONIA ükskõik millisel tootel tähendab siis kvaliteedimärki ja näitab ka seda, et antud asi on mõistlikult ja loodussõbralikult toodetud. Ja et me kasutame peamiselt taastuvenergiat, et meie põllumajandus on vähemalt pooles ulatuses mahe jne. Ja elu on selline? innovaatiline.”
ÖKOSAHVRI LOOD
Innovaatiline, mõtiskleb Jalakas, on poliitikute poolt totralt äralörtsitud sõna, aga ikkagi. “Tahaks loota, et meie väiksus muutub taaskord nõrkusest tugevuseks. Väiksel maal on ju palju lihtsam muutusi ja uuendusi teha kui suurel – seda näitab kasvõi meie lähiajalugu. Selleks on ka eeldused olemas – olen päris kindel, et lähiaastail puutume kokku tõsiste probleemidega nii majanduses kui ühiskonnas. Ja keerulistel aegadel mökusid ei valita.”
Peeter loodab, et me jõuame ka kõikvõimalike eurodirektiivide tõlgendamises samasuguse loomingulise vabaduseni, nagu see vanades Euroopa riikides on.
“No ja loodan ka seda, et saame üle vahepeal vohama hakanud keskpärasuse diktatuurist, nagu öeldud – esimesed lootuskiired justkui on. Et me julgeksime taas uskuda lendamise võimalikkusse. Enesekindel keskpärasus on väiksele rahvale üks jubedamaid haigusi, seda tuleb karta kui katku.”
“Kas on lootust, et siis müüakse Krahli baaris välismaiste viskide vahel kodumaist setu handzat ka?” uurin ma oma rikutuse tasemelt baarileti poole kiibitsedes.
“Muidugi. Sel aastal näen esmakordselt ka mainstream-tarbimises suhtumise muutust. Kodumaised ökotooted pole enam mingi friikide pärusmaa, vaid ka tavaline koduperenaine ostab pigem kohalikke E-vabu produkte. Pigem on probleem selles, et nii palju ei jõuta toota, aga see on juba teine teema.”
Jalakas on muuhulgas ka poe “Ökosahver” eestvedaja.
“Kui me sõpradega ökosahvri tegime, siis kujutasime naiivselt ette, et ta hakkab aastaga toimima kui äriettevõte. Tegelikult läks selleks viis aastat, seni oli ta lihtsalt üks järjekordne kallis hobi.”
ISIKLIK SUHESTUS
“Kuidas sa suudad samaaegselt lavastada ja valitsust moodustada? Kuidas sul erinevate maailmade vahel tõmblemisest juhe kokku ei jookse?”
“Noh – maailm on ikka üks. Sama piiratud ja etteaimatav. Poliitika ja kunst on lihtsalt selle erinevad avaldumisvormid. Mõlemaga on muidugi võimalik tegeleda täiesti erinevatel põhjustel. Olgu siis sundijaks kas kõht, pea või munad. Harvemini süda. Mõlemas on võimalik ühtmoodi bluffida ja mõlemas tuleb see enamasti lõpuks avalikuks. Püüan tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Tegelikult ei suuda ma ainsatki põhjust välja mõelda, miks vaba inimene peaks tegelema asjadega, mis talle korda ei lähe. Ja miks ta ei peaks tegelema asjadega, mis talle korda lähevad. Isiklik suhe on igas asjas hästi oluline. Elus üldse. Elamine on hästi isiklik tegevus.”
JUST NIMELT PALJUSUS ON HEA
“Mis veel võiks huvitav olla?” üritab Peeter mind küsimuste leiutamise raskes töös aidata.
Ja räägib ise, et sügisest alustavad nad Krahli Akadeemia ühisprojekti Viljandi Kultuurikolled?iga. Ühtpidi on asi muidugi selles, et püütakse omale järelkasvu kasvatada, teisalt võtavad vastutuse uue kursuse harimise eest. Ehk siis – hakkavad koolipapadeks.
“Teil on hästi vähe palgalisi ja toimite küll? Kas kõik teatrid võiksid sama süsteemi järgi toimida?” tuleb mul mingitel arusaamatutel ajedel teatraalide kõrtsivestluste tüüpküsimus meelde.
Jalakas: “Ei. Mitte mingil juhul. See oleks väga mage. Ja igav. Just nimelt paljusus on hea – erinevaid teatrivorme võiks veel palju rohkem olla. Ega “hästi vähe palgalisi” ole meie puhul kunstiline otsus, pigem ikka majanduslik. Samas oleme püüdnud talle leida kunstilise katte. Ma ei teagi, mismoodi meie teatrit lahterdada – repertuaariteater justkui pole, projektiteater ka mitte. See eeldaks ju üheks korraks kokku tulemist, meie oleme koos juba pea 15 aastat.
Lisaks on meil harjutud väga jäika piiri tõmbama teemal professionaalne ja amatöörteater. Kuid neid vorme, mis sinna vahepeale jääksid, võiks palju rohkem olla. Ideaalis mõjuks professionaalne kunstnik samasuguse anakronismina nagu professionaalne hambahari. Ideaalses ühiskonnas on kõik kunstnikud ja püüd tunnetada ümbritsevat maailma sama elementaarne nagu hambapesu. Kuidas sa ikka kuidagi profimalt tunnetad või pesed.”
Niisiis, müstikat ei mingit, Peeter tegeleb lihtsalt elamisega. Ja võtab seda väga tõsise tegevusena.