ÜLIOLULINE PÄEV KÕIGILE PÕLVKONDADELE
1973. aasta 11. septembri peategelastest on üks elus ja teine langenud “märtrisurma”. Kuigi Salvador Allende sai riigipea ametikohal olla vähem kui kolm aastat, on ta kahtlusteta 20. sajandi üks kuulsamaid ja tuntumaid T?iili riigitegelasi. Täpselt sama võib öelda Augusto Pinocheti kohta, kes suutis presidendina vastu pidada aga tervelt 17 aastat.
Need 1973. aasta riigipöörde kaks juhtfiguuri tekitasid tollal ja tekitavad siiamaani vastakaid tundeid nii t?iillastes kui rahvusvahelises üldsuses. On palju rühmitusi ja ringkondi, kes näevad Allende valitsemises ainult head ja Pinocheti valitsemises ainult halba, või vastupidi.
Riigipööre lõhestas riigi, paljud inimesed ei suuda praegugi otsustada, kuidas peaks suhtuma 30 aasta tagustesse sündmustesse ja mida arvata selle tähistamisest.
SEPTEMBER – TÄHTSAIM KUU T?IILIS
Igal juhul toimub septembris T?iilis sadu üritusi, millest osa on pühendatud Allende ülistamisele, osa Pinocheti oskuste kiitmisele. Leiab aset tseremooniad ja jumalateenistusi hukkunute mälestuseks, tõsiseid arutelusid ja diskussioone, aga ka muusikalisi etendusi ja showprogramme.
Mullu toimus Santiago kurikuulsal rahvusstaadionil, kus Pinocheti ajal asus vangide kinnipidamiskoht, suur kontsert paljude Ladina-Ameerika kuulsuste osavõtul. Esinema tuli oma algkoosseisus ka 1970. aastate kuulsaim T?iili ansambel, kultusbändi staatusega Quilapay?n, kelle lugu “El pueblo unido jam?s ser? vencido” (Ühinenud rahvas pole kunagi võidetav) muutus 30 aastat tagasi Allende pooldajate hümniks.
Septembris on kõik T?iili telekanalid, raadiojaamad, ajalehed 1973. aasta temaatikat pilgeni täis ja kõik muu on teisejärguline. 11. septembri ehk “Once” kohta on tehtud sadu filme ja ilmunud sadu raamatuid.
Näiteks eelmise aasta T?iili kõige populaarsemaks raamatuks mitteilukirjanduse kategoorias oli kirjaniku ja ajakirjaniku Patricia Verdugo Aguirre uurimus “Allende: kuidas Valge Maja tappis presidendi” (Allende: cómo la Casa Blanca provocó su muerte).
Raamatus kirjeldatakse USA sekkumist T?iili siseasjadesse aastatel 1959-73 ning eriti Allende valitsemisajal 1970-73. Autori väitel kasutati selleks erinevaid meetodeid: maksti kinni poliitikute, ärimeeste, meediaväljaannete, parteide arveid, imbuti vasakpoolsetesse parteidesse neid seestpoolt õõnestama, loodi terrorija hirmuõhkkond, püüti kahjustada riigi majandust ja rahandust.
Samas ei julge väita, et Patricia Verdugo on olnud teose kirjutamisel erapooletu, sest tema isa Sergio Verdugo Herrera hukkus juulis 1976 Pinocheti vangilaagris.
ALLENDE – PÜHAK VÕI HÄDAPÄTAKAS
Rahvaühtsusrinde ehk sotsialistide ja kommunistide kandidaadina presidendiks saanud marksist Allende ei osanud ühtäkki suure võimuga midagi peale hakata. Ta läks tülli koalitsioonikaaslastega, tema valitsus ei suutnud lahendada majandusprobleeme, kuidagi ei saadud jagu sabotaa?idest, streikidest ja õõnestustegevusest, halvenesid suhted paljude välisriikidega, ka kontroll armee üle jäi puudulikuks.
Samas võeti oma kontrolli alla maavarade tootmine ja pangad, viidi läbi maareform, kehtestati tasuta arstiabi, tihendati läbikäimist Nõukogude Liidu ja tema satelliitriikidega.
Eriti suurt vastuseisu põhjustas nii T?iilis kui välismaal Allende majanduspoliitika ja natsionaliseerimiskava. Oma investeeringutest ilma jäänud transnatsionaalsed kompaniid olid tookord erakordselt tigedad, ning paljude opositsiooniliste ärimeeste lemmikfraasiks oli “Pole mõtet Allendega võidelda, ta langeb ise”.
Kuna natsionaliseeritud kompaniid olid suuremas jaos USA omad, siis ei saanud Ameerika Ühendriigid kuidagi toetada Allende re?iimi. USA presidendi Richard Nixoni valitsus püüdis Allende teele veeretada kõikvõimalikke takistusi, soosis valitsusvastaste rühmituste ja üksikisikute tegevust, lubas Luure Keskagentuuril destabiliseerida T?iili siseolukorda. Washington toetas aktiivselt ka Pinocheti riigipööret ja Allende kukutamist, nagu ilmneb paljudest avaldatud uurimustest.
Kuid ega Allendegi polnud nii puhas poiss, kui teda armastatakse kujutada. Ta oli ümbritsenud end Kuuba ja Vene “spetsialistidega” ning kui ta oleks pikemaks ajaks võimule jäänud, oleks kehtestatud kommunistlik terrorire?iim ning hukatuid oleks võib-olla rohkemgi. Eksisteerinud kommunistlikud surmaeskadronid ju tapsid nii Allende poliitilisi vastaseid kui tavakodanikke ning Allende saatis kohtuotsustega vangi isegi oma kaaslasi sotsialistide ja kommunistide seast.
ENESETAPP, MIDA VARJATI
Pikka aega teati, et Salvador Allende võitles 11. septembril 1973 presidendipalees vapralt, automaat käes, riigipöörajate vastu ja hukkus kangelaslikult mässulise sõjaväelase käe läbi. Isegi presidendi tapnud ohvitseri nimi oli teada.
Kuid uute faktide kohaselt eelistanud president surma vangistamisele ja lõpetanud oma elu 11. septembri hommikul enesetapuga, milleks kasutanud Fidel Castro kingitud Kala?nikovi automaati. Paljud inimesed ei suuda siiski seda versiooni Allende surmast tunnistada, olles harjunud nägema Allendes pühakut ja märtrit.
President Ricardo Lagos meenutas Allendet mullu riigipöörde 30. aastapäeva puhul emotsionaalse ?estiga, kui avas taas Morandé tänavale jääva presidendipalee ukse, kust 1973. aastal kanti välja Allende surnukeha. Allende oli viimane T?iili riigipea, kes sellest uksest väljus, mis sellest, et jalad ees.
Pärast Pinocheti lahkumist presidendi kohalt, kaevati 1990. aastal Allende põrm välja ja talle korraldati lõpuks riiklik matus.
ALLENDE JUHTIS RIIGI KURISTIKKU
On raske hinnata, mis suunas oleks kulgenud riigi majandus, kui Allende oleks istunud presidenditoolil ära kõik ettenähtud kuus aastat. Tõenäoliselt oleks T?iili olnud majandusarengu poolest praegu Aafrika mahajäänumate riikide tasemel, sest juba esimesed võimuaastad näitasid Allende majanduspoliitika ebaõnnestumist. Pikemat aega samal kursil jätkates oleks T?iili läinud pankrotti või muutunud “lükata-tõmmata riigiks”, almuste anujaks rikastelt riikidelt.
Vähemalt majandada Pinochet oskas, sest tänu karmile majanduspoliitikale ja ?okiteraapiale on T?iili praegu üks arenenuima majandusega riike Ladina-Ameerikas. Võtnud aluseks vabaturumajanduse, saavutas Pinochet majanduse märgatava tugevnemise ning päästis riigi katastroofist. Ka sisepoliitilise olukorra suutis ta üpris kiiresti normaliseerida, ainsaks probleemiks olid inimõiguste rikkumisteks kvalifitseeritavad juhtumid. Praegu on T?iili igatahes Ladina-Ameerika 18 riigi seas kõige demokraatlikum ja kõige edukam.
PINOCHET ALGATAS JAHI KOMMUNISTIDELE
Pinochet valitses esimesed aastad karmikäeliselt ja halastamatult. Tema suunitlus oli selgelt antikommunistlik, kõigepealt hakatigi pitsitama kommuniste, sotsialiste ja teisi vasakpoolseid. Poliitiline opositsioon suruti julmalt maha, kinnivõetute jaoks rajati kümneid kinnipidamiskohti ja koonduslaagreid, osa vahistatutest ka tapeti või jäid teadmata kadunuks.
Kõige tuntumaks kinnipidamiskohaks oli Santiago rahvusstaadion, mis oli enne riigipööret ja on praegugi riigi tähtsaim jalgpalliväljak. Tunnistajate kinnitusel tapeti seal vahetult pärast 1973. aasta septembripööret umbes 500 inimest, kuigi ametliku raporti kohaselt hukkus kõigest 46.
Kuigi süstemaatiliste “teadmata kadumiste”, kohtuväliste tapmiste ja piinamiste juhtudest on paljud ka dokumentaalselt tõestatud, jääb Amnesty Internationali sõnul suurem osa kuritegudest lahendamata ja enamik kurjategijatest karistamata. Siiski peab T?iili president Ricardo Lagos vajalikuks tolleaegsete kuritegude ja kurjategijate avalikustamist, sest näiteks 1978. aasta amnestiaseadusega anti sõjaväelastele puutumatus aastatel 1973-78 toime pandud kuritegude suhtes.
AMETLIKULT 3197 TAPETUT
1991. aastal avalikustati Tõekomisjoni nn Rettigi raport (Informe Rettig), mis sai nime komisjoni juhtinud senaatori Ra?l Rettigi (1909-2000) järgi. Kolmeköitelise raporti 2000 leheküljel kirjeldatakse detailselt 3197 poliitilistel põhjustel tapmise ja teadmata kadumise lugu, kusjuures komisjon tegeles ainult surmaga lõppenud inimõiguste rikkumistega ja jättis tähelepanuta tuhanded juhtumid, kui ohver piinamise, röövimise või muu taolise tegevuse üle elas.
Aruande kohaselt hukkus diktatuuri ajal 3065 opositsionääri ning terrorirünnakutes ja kokkupõrgetes vasakpoolsetega sai surma 132 sõjaväelast ja valitsusagenti. Muide, hukatute seas oli ka välismaalt sissetoodud terroriste ja mõrtsukaid.
Paljud surnuks piinatud heideti Vaiksesse ookeani või Mapocho jõkke. Umbes 1200 inimest on senini teadmata kadunute nimekirjas. Kümned tuhanded inimesed, kelle seas oli väga palju kultuuriinimesi, pidid Pinocheti re?iimi algaastatel põgenema kabuhirmus välismaale.
Erinevalt Rettigi komisjonist valdab Amnesty International aga hoopis teistsuguseid andmeid. AI kinnitusel hukkus Pinocheti re?iimi esimese kolme aasta jooksul juba 20 tuhat inimest, piinamise elasid üle aga väidetavalt vähemalt 35 tuhat inimest, selle tegi kindlaks T?iili valitsuse vastav komisjon. Inim õigusorganisatsioonide kinnitusel said Pinocheti ajal vähemalt 800 tuhat t?iillast tunda vanglat, piinamist või pagendamist.
CHARLES HORMANI LAHENDAMATA LUGU
Valdav enamus ettekannetest käsitleb üksikisiku surma riigiorganite süü tõttu: inimesi tapsid politsei- ja julgeolekuorganid ning armee ehk need, kes peaksid tegelikult inimesi kaitsma vägivalla eest. Üheks laia vastukaja leidnud juhtumiks oli Ameerika Ühendriikide ajakirjaniku Charles Hormani lugu, mida vahelduva eduga uuritakse tänase päevani.
31-aastane Charles Horman uuris USA Luure Keskagentuuri tegevust Allende valitsuse vastu, kui ta 17. septembril 1973 arreteeriti ja Santiago rahvusstaadionile toimetati, teda nägid seal mitmed. Armeeallikate kohaselt pole Horman aga kunagi Santiago staadionil viibinud. Mõni nädal hiljem avastati kohalikult kalmistult tema kuulidest läbitikitud surnukeha, mille saatmine USAsse võttis arusaamatutel põhjustel aega tervelt kuus kuud.
Hormanist on vändatud ka 1982. aastal Oscariga pärjatud mängufilm “Teadmata kadunud” (Missing), kus peategelast kehastas Jack Lemmon. Lavastaja Constantin Costa-Gavrase filmi aluseks oli Thomas Hauseri mitmele prestii?sele auhinnale, sealhulgas Pulitzeri preemiale kandideerinud romaan “Charles Hormani hukkamine” (1978).
LAHKUS VÕIMULT KÄRATA
Ligi 30 aastat inimõiguste rikkumisi eitanud Pinocheti kunagistest kolleegidest hakkas nii mõnigi mullu muud rääkima. Esmakordselt tunnistasid mõned kindralid tapmisi ja piinamisi.
Et Allende valitsemisaeg oli olulisel määral juurde tootnud sotsialiste ja kommuniste, kelle olemasolu aga ei klappinud kuidagi Pinocheti maailmavaatega, viimane ei sallinud neid silmaotsaski, tõigi see kaasa verise arveteõiendamise. Kuigi Pinocheti re?iimi on nimetatud üliveriseks ajajärguks T?iili ja maailma ajaloos, ei saa sellise seisukohaga päris kindlasti nõus olla.
Ligi 17 aastat kestnud Pinocheti-ajastu annab veel aastakümneteks tööd juristidele, uurijatele, kohtunikele, prokuröridele, sest paljud surmajuhtumid on jäänud korralikult läbi uurimata. Nimetada võiks kasvõi T?iili endise välisministri Orlando Letelieri kummalist hukkumist autopommiplahvatuses 1976. aastal Washingtonis, kindral Carlos Pratsi ja tema abikaasa mõrvamist septembris 1974 Argentinas, Hispaania diplomaadi Carmelo Soria tapmist 1976. aastal.
Püüdes oma võimu seaduslikumaks muuta, korraldas Pinochet 1988. aastal rahvahääletuse ja järgmisel aastal valimised. Kuid ta sai lüüa ja pidi presidendiameti maha panema. Ta tegi seda vabatahtlikult ja ilma tõmblemiseta, tegelikult oleks ju nii lihtne olnud valimistulemused tühistada ja võimule edasi jääda.
TÕDE SELGUB PIISKHAAVAL
Viimastel aastatel avalikustatud dokumendid näitavad 1973. aasta riigipööret ja selle peategelasi hoopis uues valguses. Pikka aega salastatud materjalid sunnivad nii mõnegi riigi ajalugu ümber kirjutama, sedavõrd palju ootamatuid fakte tuleb lagedale.
2004|. aasta alguses avalikustas Briti Rahvusarhiiv sadu T?iili sündmusi puudutavaid dokumente. Inglased on otsustanud salastatuks jätta vaid otseselt riigipöördepäeva puudutavad materjalid, mis võivad valgustada lääneriikide valitsuste, eelkõige USA rolli Allende kukutamises. Ja seda ameeriklased kindlasti ei sooviks.
Ühe avalikustatud dokumendi kohaselt tervitas Suurbritannia 1973. aastal Pinocheti riigipööret, nimetades sõjaväehunta liikmeid “meie poolel olevateks tugevateks professionaalideks”.
Mööndes, et riigipöörajad võivad vasakpoolsetega julmalt arveid õiendada, leidis Briti tolleaegne suursaadik T?iilis Reginald Seconde siiski, et Pinochet on võrreldes Allendega kindlasti tunduvalt parem valik. “Nende eesmärkideks on marksismi väljajuurimine ja korra taastamine, nad teevad seda distsiplineerivate meetmetega ja tõenäoliselt karmikäeliselt,” märgitakse aruandes.
“Uued liidrid on meie poolel ja tahavad meiega asju ajada, selle sõna kõige laiemas tähenduses,” jätkas suursaadik. Kõige ilmekamalt tuli kahe riigi koostöö esile 1982, kui T?iili abistas inglasi sõjas Argentinaga Falklandi saarte pärast.
Allende suhtes ebaleval seisukohal olev Seconde nimetas teda “siiraks ja sihikindlaks marksistiks” ja “leidlikuks” poliitikuks, kes aga oli “läbinisti eksiteel”. Diplomaadi sõnul oli ta “särav strateeg ja manipulaator, kuid tal oli piiratud tulevikunägemus.” Rahva meeleoludega hästi kursis olev Seconde teatas juba mitu kuud enne riigipööret, et Allende vägivaldne kukutamine on vaid aja küsimus.
Teisest dokumendist selgub, et Briti valitsus lükkas tagasi Allende valitsuse Londoni suursaadiku ?lvaro B?nsteri ja seitsme diplomaadi asüülitaotluse, kuna see oleks teravdanud suhteid T?iili uue re?iimiga. Probleemi lahendas välisministeeriumi ametnik Stanley Relton sellega, et t?iillastele anti samad õigused kui asüülisaajatele, kuid seda nimetust kasutamata.
1970. aastate dokumentidelt on salastatuse astet hakatud maha võtma ka teistes riikides, sealhulgas T?iilis, kus alates augusti keskpaigast võivad kõik tutvuda 170 Pinocheti-aegse salajase seadusega.
PINOCHETIL KÄED KULLAS
Kuus aastat tagasi arreteeris Briti politsei Hispaania kohtuniku Baltasar Garzóni nõudel Londonis Pinocheti. Kuid ta tervis tunnistati äärmiselt kehvaks ja 2000. aastal lubati tal naasta kodumaale. Ka T?iilis ei alustatud tema vastu kohtuprotsesse, ikka ülikehva vaimse tervise tõttu.
Siiani elas haige vana mees tagasitõmbunult oma Santiago kodus, ei tegelenud millegi erilisega, kõige vähem poliitikaga, kuid nüüd tahetakse teda jällegi kohtu ette tirida. Uus lugu sai alguse Ameerika Ühendriikides, kus aasta jooksul uuriti põhjalikult USA ühe vanema panga (Riggs Bank) finantsdokumente. Tuli välja, et Washingtonis asuv pank, mille klientideks on olnud 20 USA presidenti, ei kontrollinud piisavalt raha päritolu ja on seetõttu osalenud mitmes rahapesuafääris.
Muuhulgas selgus juhuslikult, et ligi kümme aastat oli panga kliendiks Pinochet. Teadaolevalt olevat Riggs avanud 1994-2002 pangas vähemalt kuus arvet Pinocheti nimele, päästnud tema raha Briti võimude kätte langemisest, aidanud tal asutada kaht maksuvaba firmat Bahama saartel, väljastanud talle aeg-ajalt 50 tuhande dollarilisi t?ekke. Hiljem selgus, et Pinochetil olevat olnud teistes USA pankades veel vähemalt viis salajast arvet.
Nimetatud andmete avalikustamisel alustati kohtuniku Sergio Mu?ozi juhtimisel asja uurimist ka T?iilis. Kohtuniku ja tema abilise Juan Guzm?ni ülesandeks on välja selgitada Riggsi pangas asunud Pinocheti rahade päritolu ja edasine saatus ning üldse Pinocheti perekonna finantsvahendite liikumised. Väidetavalt olevat Pinochetil olnud Riggsi pangas 4 kuni 8 miljonit dollarit.
Pinocheti peakaitsja Pablo Rodr?guezi sõnul oli Riggsi panka paigutatud raha näol tegu annetustega, mis pärinesid peamiselt aastatest 1998-2000, kui Pinochet oli Londonis vahi all. Osa raha pärinevat ka julgetest ja õnnestunud investeeringutest. Kui see oli nii, siis jäävad ainsaks probleemiks tasumata maksud, sest Pinochet pole seda raha kunagi deklareerinud.
Septembri alguses hakkas T?iili parlament uurima ka kõiki riigiettevõtete privatiseerimisi, mis leidsid aset aastatel 1973-90.
Pinochet on olnud küll sadade süüdistuste keskpunktis mõrvade, inimröövide ja piinamiste eest, kuid finantsafääride või majandusskandaalidega teda varem seostatud ei ole.
NÕUTAKSE PIINARIKAST SURMA
Taas kaevati üles süüdistused Pinocheti vastu ka nn Operatsiooni Kondor (Operación Cóndor) asjus. Teadaolevalt oli tegu Lõuna-Ameerika sõjaväevalitsuste (T?iili, Argentina, Paraguay, Uruguay, Brasiilia, Boliivia) politsei- ja julgeolekuorganite 1970. aastate koostööprojektiga pahempoolsete liidrite kõrvaldamiseks. 26. augustil Pinochetilt ära võetud puutumatus annab võimaluse teda Kondori-asjas kohtu alla anda. Seda vaatamata asjaolule, et 2002. aastal lõpetas ülemkohus Pinocheti vaimse tervise tõttu kõik temavastased kohtumenetlused igaveseks ajaks.
T?iili parlamendi liige ja ekspresidendi Allende tütar Isabel Allende Bussi ütles septembris, et tema soovib Pinochetile piinarikast surma: “Kohtuprotsessi Pinocheti üle tuleb alustada kiiremas korras, et ta ei sureks õnnelikuna ja rahulikult oma voodis. Tahan, et ta sureks kogu riisutud varanduse ja jälkide kuritegude nimel agoonias ja kannatustes oma advokaatide käte vahel. Lisaks peab ta hakkama kohtus selgitama seda, mida pole võimalik selgitada ja kaitsma seda, mida pole võimalik kaitsta.”
Mullu detsembris oma sünnipäeva puhul ajakirjanikega vesteldes ütles Pinochet, et pole kunagi olnud diktaator, vaid demokraat ning pole oma elu jooksul teinud midagi, mille eest peaks süümepiinu tundma või vabandust paluma. Ta kinnitas, et pole kedagi tapnud ega tapmiseks ka korraldust andnud. Erukindral nimetas end koguni “ingliks” ning tegutsenud olevat ta alati armastusest oma maa vastu.
Pinochet teatas, et tema advokaadi valduses on dokumendid, mis tuleb avalikustada pärast tema surma ja millest selgub tõde tema valitsusajal juhtunu kohta.
***
AUGUSTO PINOCHET UGARTE (1915)
– sündinud 25. novembril 1915
– lõpetas T?iili kindralstaabi akadeemia; kindral aastast 1933; tihedalt seotud sõjaväega
– teeninud paljudes väeosades, olnud adjutant, instruktor, õppejõud, staabiülem, komandör
– töötas 1956-58 ohvitserina T?iili saatkonnas USAs
– juhatas 1971-72 Santiago garnisoni
– oli 1972-73 maavägede staabiülem
– Salvador Allende nimetas ta 23. augustil 1973 maavägede ülemjuhatajaks
– oli 1973. aasta 11. septembri riigipöörde peaorganisaatoreid
– juhtis riigipöördejärgset sõjaväehuntat
– oli 1974-90 president ja andis 1990 vabatahtlikult ameti üle uuele valitud presidendile
– oli 1990-98 maavägede ülemjuhataja
SALVADOR ALLENDE GOSSENS (1908-1973)
– sündinud 26. juulil 1908
– lõpetas Santiago ülikooli arstiteaduskonna
– tegutses 1930. aastatest marksistlikes seltsides
– osales 1933 sotsialistliku partei asutamises
– valiti 1937 parlamendi alamkoja liikmeks
– oli 1939-42 tervishoiuminister
– valiti 1945 parlamendi ülemkoja liikmeks
– kandideeris 1952, 1958 ja 1964 edutult presidendiks
– valiti 1970 sotsialistide ja kommunistide toel presidendiks
– hukkus 1973. aasta 11. septembri riigipöörde ajal