Schnelli tiigi ja Toompuiestee vahele jääb põlvitav mehekogu, kes oma ahelad murdnud. Ausamba jalamile on kirjutatud, et see on püsti pandud Irboska veretöö (1919) ohvritele. Eesti ametiühingute I kongress Tallinnas töölistemajas Suur-Karja 18 lõppes fiaskoga, sest sattus kommunistide võimu alla. See lugu kõneleb toonasest sotsiaaldemokraatlikust siseministrist Aleksander Hellatist (1881-1943). Hellati kirju oma naisele on Rahvusarhiivis ülivähe loetud.
KUI INIMESI POODI
26 töölissaadiku hukkumist Irboskas on võrreldud 26 Bakuu komissari maha laskmisega inglaste okupatsiooni ajal Aserbaid?aanis 1918. a. suvel. Gustav Suits ei võinud sel puhul vaiki olla: “Mul on valus ja häbi. / Sel a´al, mil magasin, tapeti inimest, / mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest, / süda pisteti läbi.”
Eesti valitsus hukkas 26 saadikut, sest nad nõudsid rahu Nõukogude Venemaaga ükskõik millistel tingimustel ja nõudsid Briti sõjalise missiooni lahkumist. Sellega näidati piiritut ebalojaalsust sündivale vabariigile.
“TEHTUD KÖHINEMINE”
1. septembri 1919 Päevalehe lahtilööjad said punaste lippudega ehitud kongressisaalist mitmekesise pildi. Päevalehe kontor asus Tallinnas, kus oli palju vabrikuid ja rasketööstust, seega arvas toimetus, et pildike ametiühisuste kongressilt peaks lugejaid huvitama.
Kõnelejad Aleksander Hannus, Juhan Tippo, Mihkel Koolmeister, Villem Maasik, kelle kõikide nimed nüüd Balti jaama lähistel oleval mälestussambal, arvustavad kongressi kõnetoolist Eesti valitsuse poliitikat ja kõiki neid ametiühisusi, kes sotside lõa otsas seisavad. Sotsiaaldemokraat Alma Ostra üritab peamiselt maatöölisi organiseerida püüdvate sotside kaitseks südikalt sõna võtta, kuid saalist vastatakse sellega “tehtud köhinemisega”, kui kasutada Vaba Maa kelmikat väljendit.
Kongressi üle vaatama saadetud korrapidajaohvitser püüab suurt kogu korduvalt maa peale tagasi tuua ja loeb siseminister Hellati käsukirja punkte ette, milles meelde tuletab, et riigivastane agitatsioon on kongressil keelatud. Päevaleht: “Sellele vastatakse vilistamisega? (Erich – toim.) Joonas peab pikema kõne. Algab (Eduard – toim.) Hammer.
Korraga teatab korrapidajaohvitser, et kongress on valitsuse võimude poolt äralõpetatud. Torm läheb alles õiete lahti. Karjutakse, kirutakse Eesti valitsust ja sotsiaaldemokraate.” Järgnes see, mis pidi järgnema: keegi teatas, et maja on sõjaväe poolt ümber piiratud. Algas metsik amokijooks riietehoiule. Riigivõim asus mässukongressist osavõtjaid üles kirjutama.
ERIKOHTLEMINE
Kui kaubavagun väljasaatmist oodanud seltsimeestega 3. septembril 1919 Valka jõudis, olnud poliitilise politsei peavalitsuse hilisema ülema kapten Veemi mälestuste järgi juba otsustatud, et 102 ametiühingutegelast saadetakse Irboska lähistel üle rindejoone venelaste poole üle. Edasi mindigi Irboskasse. Rindejoone lähedusse otsustati sõita soomusrongi platvormidel, kuhu sadakond vangi aga ära ei oleks mahtunud, lisaks veel ka valvemeeskond. Irboskast edasi said 76 vahialust, kes allkirja vastu venelastele üle antud. Kakskümmend kuus vahialust jäid Irboskasse maha.
Nendele sai osaks erikohtlemine, mida keegi rinde lähedal teeninud sõdur on oma kirjas kodustele kirjeldanud nii: “Need 26 inimest viis soomusrong umbes ? (kirjapilt muutmata -toim.) versta Isborskist Pihkva poole, sealt mõni sada sammu raudteelt eemale. Mis seal siis nendega tehti oli kole pealt näha, mis ma oma silmaga pealt nägin. Riided võeti seljast, raha ja muud väärtasjad võeti ka ära. Ainult alusriie jäeti selga, siis oli komandu ja paugud käisid, nii kukkusid kõik maha. Mahalastute hulgas oli 2 naisterahvast.”
Aastaid on olnud kõneaineks, kas siseminister Aleksander Hellat teadis sellest hukkamisest. Nagu sotsialist-revolutsionäär Erich Joonas nädalapäevad pärast neid veriseid sündmusi Asutavas Kogus seletas, olnud Hellatil erinimekiri, mille alusel kongressil arreteerimised toimusid. Neist sündmustest kirjutanud Alma Vaarman on kongressi saadikute kohtuasja materjalidest välja lugenud, et 1. septembri varahommikul sõidutati kommunistid ratsapolitsei ja kuulipildurite valve all Balti jaama, minister ise autoga ees.
JURISTID, KES ILMA TEGID
Toonase siseministri Aleksander Hellati nimi on meil peaaegu unustatud. Korraks kerkis ta päevavalgele seoses Eerik-Niiles Krossi nüüdisaegse dokfilmiga ministri pojast, “viie luure agendist” Toomas Hellatist (1920-1987). Kuid nüüd tagasi tema isa Aleksander Hellati juurde.
Nagu teada, õppisid August Rei, Viktor Kingissepp, Jüri Vilms, Villem Maasik, Jaan Anvelt, Eduard Laamann ja Aleksander Hellat kõik Piiteris õigusteadust. See jäi 1903-1916. aastate sisse ja seda saab nimetada “juura ajastuks” meie kultuuris. See oli aeg, mil juristid ilma tegid.
HELLAT LÄHEB LAIA MAAILMA
Kui Marta Lepp siirdus 1907. aastal Peterburi õppima Pobedinski kõrgematele kommertskursustele, leidis ta siit eest ärksa eesti õigusteadusüliõpilase Aleksander Hellati, parteilise varjunimega Maag. Kuigi Venemaa pealinnas elas neil aegadel pea sada tuhat eestlast, oli eesti kõrgkiht ja kõrgkultuur seal ikkagi suheliselt väikesearvuline ja oli osalt koondunud Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi juurde. Mõnikord kehtis omapärane tööjaotus: kui Nikolai Köstner (“seltsimees Selifan”) oli pannud almanahhi “Ääsi tules” järjekordse majandusteaduslise käsikirja, toimetas Maag seda ja kiibitses selle ümber, kuidas veel võis. See seltskond pidas ennast ärksameelseks ja kui ses revolutsioonilises ringis noormees ja neiu abielluda tahtsid, siis ei teinud nad seda muidugi laulatuse läbi, vaid sõlmisid vabaabielu, mis põhines idealistlikel arusaamadel vabadest ja teineteise vabadust austavatest kooseluprintsiipidest. Ning nii ka Aleksander Hellat ja tema naine Ida.
Toonasele konservatiivsele seltskonnale tähendas vabaabielu ?okki.
ISAND ADVOKAADIL ON KIIRE
Aleksander Hellati kirjad Ida Tofer-Hellatile on alati kiiremini tulnud, kui Ida kirjad Aleksanderile. 1911. aastal oli härra Hellatil advokaadiabi ametis nähtavasti samuti üsna kiire ja tema kirjade suhe naise omadesse on üks kolmele. “Ja vii onule tervisi? emale ja,” kirjutab Hellat. Kui naise käekiri on väga korrapärane, siis härra manuskriptides kohtame kiirustamist, tindiplärakaid üle mitme lehekülje: “Magasin hästi, sest mu vaen-” Kas “magasin hästi, kuna mu vaenlased on surnud”? Mehe käekiri on küll nagu põrund aru õnnistus ja ajaks asja uuriva ajaloolase vihale.
Hellatid olnud väga sallivad ja tol ajal väga levinud revolutsioonilise intolerantsiga polnud neil mingit pistmist. Sellepärast olnud 1917. aasta varasügisel kõigile üllatuseks, kui seni tagasihoidlik advokaadiabi Aleksander Hellat kerkis Tallinna karmikäeliseks miilitsaülemaks, kes äsjase uue kubermangu piirides enamlaste võimu eelsel perioodil korda raudselt ohjas. Enamgi veel, et ta tõusis Eesti Vabariigi siseministriks.
JÄRELDUS
Eesti Vabariigil polnud oma tegevuse algusjärgus võtta fanaatilisi korraloojaid, kellele korra sisse seadmine loomuomane tegevus ja nõnda tuli siseministrina kasutada intelligent Hellatit. Meie esimesed valitsused on täidetud lihtsalt haritud inimestega, kes enamasti õppinud õigusteadust ja seisnud ka sotsiaaldemokraatia mõju all – Hellat muidugi ühena nendest, kes seisnud sotsiaaldemokraatia mõju all õige pika perioodi.
Kuid 26 töölissaadiku mahalaskmise organiseerimises ei saa sots Hellatit sugugi süüdistada. Revolutsionäärid pandi lihtsalt vagunitesse, et nad Venesse jõuaksid. Ning osadele neist tegid lõpu rindemehed, vihased soomusronglased, kes olid nördinud ametiühingute kongressi õõnestustööst sõdiva väikeriigi tagalas.
* * *
ALEKSANDER HELLAT (SISEMINISTER 18.11. 1919 – 30.07.1920) JA KOMMARITE KONGRESS, MIS LÕPPES MAHALASKMISEGA.
31. augustil 1919, kui arreteeritavaid saadikuid Tallinnas alles kokku loeti ja hiljem Irboska lähedal maha lasti, oli kogu Vabadussõja lõunarindel vaikne ja rahulik. Pihkva ja Mogilino jaamade vahel manööverdas Eesti soomusrong nr 2.
Postimees kirjutas mõni päev hiljem: “70 kommunisti saadeti Valga kaudu Nõukogude Venesse – riiki, mille järele nad on igatsenud ja isegi mille sisse seadmist Eestimaa pinnal on nad ametiühisuste kongressil nõudnud.”
Postimees tunnistab ka, et Tallinnas koos istunud ametiühisuste kongress üks “kommuunameeste kogu” oli ja selle tunnuseks on, et kõik, kes sotsiaaldemokraadid, olid jäetud üldkogu ukse taha. Kongressile nad ei pääsenud, aga kommunistid lasti sisse.