Vasili Vasiljevit? Rozanov kirjutas oma raamatus “Langenud lehed”, et revolutsioon on ebaesteetiline ja inetu, et rahvas ei vaja miitinguid ega demonstratsioone, vaid selliseid asju nagu tsaari protsessioonid, mida ümbritseks fräulinid ja paa?id, ristikäigud, tuletõrjujate fanfaarid; äärmisel juhul vajab rahvas kuberneri sisenemist kirikusse.
Vasili Vasiljevit? oli geenius. Minu arvates üks Vene kultuuri tähtsamaid produkte, välja arvatud ehk Pu?kin. Selline ebaõnnestunud Martin Lutheri tüüpi tegelane.
Geeniuseks nimetas ennast ka ise, kui ta end Tolstoiga võrdles. Võrdlus oli alati tema kasuks.
Üldse, oskate te mulle seletada, miks Rozanovi eesti keelde tõlgitud pole?
Rozanov kartis revolutsiooni. Ja, nagu välja tuli, tegi õigesti. Revolutsioon viis ta näljasurmani, sõna otseses mõttes.
ESIMENE VÕIT
Mina kohtasin oma revolutsiooni kohvikus, väikeses keldris, kus käisin alati peale tööd. Ühel õhtul tuli mu laua juurde üks tuttav kinomees. Temaga oli keegi tüdruk. Tagasihoidlik kaitsevärvi jope seljas, heledad teksad, barett.
– DDR, küsisin ma, kui ta oli pillanud esimese, mitte midagi ütleva fraasi.
– Ei, vastas ta, Estland. Tuttav kutsus mind filmi esilinastusele, mille võtetel ta osalenud oli. Film oli perestroikalik, moodsateemaline – metsavennad, julgeolek, talupojad ja traktor.
Peale selle pika ning igava filmi lõppu (ainus meelelahutus koosnes tõigast, et aegajalt vilksatasid ekraanil sõprade näod) pakuti publikule võimalust avaldada oma arvamust.
Kõik vaikisid. Siis ilmus mingi funktsionäär ning õnnitles re?issööri edu puhul. Seejärel tõusin mina ja – vajunud pateetikasse – ütlesin mõned suhteliselt originaalsed mõtted, nagu “rumeenia talupoja saatus oli kohutavalt ebaõiglane?”. Ühesõnaga, diskussioon, mis polnud veel alanudki, hakkas juba lõppema. Siis aga võttis mikrofoni Jana (ma juba teadsin, kuidas seda eestlannat kutsuti) ning, pöördudes otse re?issööri poole, teatas:
– Aga miks on teie filmis kõik julgeolekuohvitserid head ja positiivsed, välja arvatud
üks, tõeline lurjus, kes sõbrustab liialt alkohoolsete jookidega ning käitub halvasti oma
vana emaga? Ja miks on kõik partisanid kui mitte just kohutavad kaabakad, siis vähemalt ebaausad?
Ja seejärel lisas:
– Teate, selliseid filme võis teha 30 aastat tagasi, Hru?t?ovi sula ajal, mitte praegu. Re?issöör kaotas teadvuse. Saal hakkas sumisema. Kõik tõusid püsti ning kukkusid aplodeerima, teiste hulgas ka mina. Loomulikult Janale.
Võib-olla see oli väike, kuid ikkagi selge võit, kui mitte revolutsiooni põhjustav, siis taganttõukav kindlasti.
TEINE VÕIT
Mõne päeva pärast ilmus Jana uuesti “La Moldovasse” (Minu lemmikkohviku nimi). Teda juba teati, kõik andsid talle kätt, kutsusid teda juba mitte Janaks, vaid kohaliku kombe kohaselt Ileanaks, ja isegi baarmän Ghita mäletas, et ta joob kohvi ilma suhkruta.
Mul oli tema ees piinlik, et olin rääkinud mingit jama talupoegadest, aga tema tuli minu juurde ja küsis:
– Boris, kas jood minuga punast veini? Mõtlesin lühidalt järgi ning vastasin kiiresti:
– Joon.
Lähimas poes leidis meil aset siiras jutuajamine. Ma küsisin:
– Palju me võtame?
– Neli pudelit kaberneed, vastas Jana tõsiselt.
– Neli on liiga palju. Parem võtame kaks. Pudel näkku. Minu ülikooliaegne doos. Ära unusta, et siin pole 0,5 vaid 0,7 liitrine pudel.
– Ma tean, rahustas Jana, võtame neli. Mida ära juua ei jõua, jääb hommikuks.
Hommikuks ei jäänud midagi.
KOLMAS VÕIT
Aeg lähenes jõuludele. Linnas juhtus kummalisi asju. Levisid kuuldused mingitest põrandaalustest organisatsioonidest, kes tahtvat korraldada miitinguid ning demonstratsioone. Igal pühapäeval läksime me kesklinna, suitsetasime peaväljakul, oodates, et kohe-kohe midagi juhtub. Aga meie juurde tulid ainult ebamäärases vanuses kodanikud ja küsisid, mida me siin teeme.
Jana vastas tavaliselt:
– Ootame jõuluelevantide jagamist. Kodanikud vaatasid meid arusaamatult. Inimesed kartsid ning närveldasid. Nad tahtsid etendust.
Pärast mõningaid selliseid käike ütles Jana:
– Teiega, moldaavlased, koos mamalõgat keeta ei saa. Sõidame pühadeks Eestisse.
Me sõitsime Elvasse, kus oli just sadanud paksu lund, kus televiisori asemel oli aken männimetsa ning teine järve poole. Hommikul istusin seljaga ahju vastas ning jõin piimaga kohvi. Mul oli ainult üks probleem – kulinaarne. Kuidas ennast ka kokku ei võtnud, ei suutnud ometi tõsta suu juurde verivorsti või väga kahtlaste komponentidega sülti. Minu jaoks lõppes see labase vahetusega kartulisalati vastu.
NELJAS VÕIT
Ki?injovis, kuhu jõudsime tagasi puhanute ning värsketena, oli kõik endistviisi.
Üritasime linnakodanikke ärkvele raputada, rääkisime joodikutega, intellektuaalidega, töölisklassi esindajate ning talupoegadega. Isegi miilitsat ei jätnud me rahule. Mäletan, kuidas kohtasime minu kodu lähedal miilitsapatrulli. Astusime juurde, tervitasime viisakalt ning küsisime:
– Poisid, juua tahate?
Noored militsionäärid hakkasid häbenema. – Hästi. Oodake siin, ma lähen toon klaasid.
Ja nii kogu talv läbi. Aga enne talve lõppu teatas Jana:
– Homme on 24. veebruar, Eesti Vabariigi aastapäev, vaja on midagi ette võtta.
– Davai, organiseerime solidaarsusdemonstratsiooni. Jana nõustus, ent lisas:
– Enne demonstratsiooni on vaja organiseerida ametlik vastuvõtt. Ma olen siiski Eesti suursaadik.
Tema sõnades oli ainult väikene annus nalja. Sest tegelikult võtsid teda kõik kui Eesti esindajat Ki?injovis.
Kuna Eesti suursaatkonda Ki?injovis ei olnud, tuli vastuvõtt organiseerida La Moldovas. Ehkki oli jahe, toimus üritus terrassil, baari sissepääsu ees. Meil oli suur plakat kirjaga “Solidaritate-Solidaarsus”, lipud, ehkki mitte suured, aga siiski ehtsad.
Rahvast kogunes rohkem kui lootnud olime, inimest kolmkümmend. Kõik tarbisid lahjasid alkohoolseid jooke ning laulsid patriootilisi laule. Tuju oli ülev.
Ilmus baarmän Ghita, vaatas toimuvat ja protesteeris vaikselt:
– Te olete hulluks läinud, kohe tuleb miilits, mida ma neile ütlen?
– Mitte midagi. Me räägime nendega ise. Aga sinu paneme, kui võimule tuleme, kohvikute ja restoranide pealikuks.
VIIES VÕIT
Saabus aeg demonstratsiooniks. Otsustasime minna peatänavale, kohaliku vaatamisväärsuse, vürst Stefan cel Mare monumendi juurde.
Linnakodanikud ei saanud aru, mis toimub, naeratasid meile. Mõned julgemad tulid kaasa. Harvad militsionäärid seirasid meid segaste pilkudega.
Kui mälestusmärgini jõudsime, oli meid juba üle saja.
Jana palus vaikust:
– Palun vaikust, kohe laulan ma teile Eesti hümni.
Minu kaaspatrioodid võtsid mütsid peast ja seisid, suud lahti.
Samal ajal läksin ma monumendi juurde ning proovisin selle jalamil küünlaid süüdata. Puhus tugev tuul, küünlad ei tahtnud põleda.
Minu juurde astus keegi härra ning küsis korrektses rumeenia keeles, mida ma teen.
– Üritan küünlaid süüdata. Ta trügis lähemale ning sosistas:
– Küünlaid pannakse surnuaiale. Närvilisusest tõusis mulle kõhukoopast pähe soe laine. Küsisin härrasmehe käest:
– Andke andeks, aga kes te olete? Ta vaatas ümber ning vastas tasakesi:
– Möödamineja.
– No kui te olete möödamineja, eks minge siis juba mööda.
LÕPLIK VÕIT
Uskuge või mitte, aga järgmisel päeval kogunes kohaliku Kompartei Keskkomitee ette
mõnikümmend inimest.
Nad läksid miilitsarividest mööda ja esimest korda marssisid demonstrandid läbi terve Ki?injovi, skandeerides midagi armastusest ja demokraatiast.
Nii algas tõeline revolutsioon. Usun siiamaani, et selle põhjustas Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine.
