Vana Maailma läbis värin: aastal 2006| peale Kristuse sündi lõppesid senised finantseerimisprogrammid, enamasti Vana-Kreeka nimedega. Näiteks Arhcimedes ja teised taolised. Kes olid need inimesed kes näiteks selle Archimedese programmi raames oma naba paigast pingutades otsisid toetuspunkti, mille abil maakera paigast nihutada?
Usun, et mitte keegi mitte kunagi ei saa täiesti arusaadavalt ja selgelt teada, millega nendes suursuguste nimedega looritatud fondides tegeldi ja millega kostitasid need salapärased raamprogrammid oma akadeemilisi jüngreid. Kogu asjal lasub saladuskate: inimest, kes näiteks saab raha 4. raamprogrammist ei tohi mingil juhul segi ajada inimesega, kelle heaolu rahastatakse 27. raamprogrammist. Kas selline üldse olemas on, ei tea. Ammugi ei tohi need kaks viimast aga isegi viibida ühes kohas inimesega, kelle elu selle sõna otseses tähenduses sõltub 25. raamprogrammi juhtkonna poolt järgmisel nädalal vastuvõetavatest otsustest.
Kindlasti on kusagil keegi, kes seda süsteemi ülihästi mõistab ja kindlasti on veel keegi, kes seda süsteemi ülihästi haldab. Lisaks on olemas ka “tellingute” põhimõttel üles ehitatud lokaalsete agentide võrk, kes süsteemist midagi üldist mõikavad ja vastavalt oma IQ tasemele ära kasutavad. Igal juhul meenutab olukord aastatel 1912-1916 ajalehe “Pravda” ümber toimunut, vahetult peale Saksa Kindralstaabi sisenemist samanimelise äriühingu osanike ringi.
Viimase 12 aasta jooksul on kulutatud sadu miljardeid eurosid. Euroopa Liidu tuumikriigid on need miljardid hinge kraapiva optimismiga ulatanud Euroopa Komisjoni vastutustundetutesse kätesse.
Teadaolevalt lubasid Euroopa akadeemilise eliidi tippintellektuaalid aastaks 1994 vähemalt kahte asja: lahendust alternatiivsete energiaallikate probleemile ning pärilike haiguste ja vähkkasvajaga seotud probleemidele. Neid projekte on paljud oma silmaga näinud, selle arvel oma isiklikku elu ja karjääri edendanud. Kuid kes on näinud tulemusi – täna, lubatust 10 aastat hiljem? Mitte keegi.
Igal juhul on selge, et Brüsseli katlamajad ka 2006|. aasta hooajaks puitu ei telli, piisav kogus müügikõlbulikku energiat tuleb oma tegemata jätmiste õigustamiseks endiselt Araabia kõrbetest ja Siberi taigast ühinenud Euroopa pealinna poole teele läkitatud tsisternidest.
Nüüd kuuleme väikekodanlase karjet – “varastatakse”! Õige! Kuid ka valetatakse, võimetusest tunnistada oma suutmatust mõista meid ümbritseva maailma tegelikku palet, tungida sügavuti selle olemusse, seda interpreteerida. Ikka vana kombe kohaselt, mida nõrgem tulemus, seda rohkem paberit kulub. Erich Maria Remarque oleks öelnud: “Miljonite arvutiklaviatuuride meloodiline tiksumine täidab õhtuti Euroopa metropolide aedlinnu.” Ja küllap oleks Ernst Hemingway lisanud: “Elu on ilus ja päike tõuseb”.
Situatsioon pole ju iseenesest uus, kordunud ajast aega kümneid kordi ning ilmselt jääb ka edasi korduma, kui just see järjekordne tsivilisatsioon ei leia meie kõigi suureks kurvastuseks oma kuulsusetu lõpu.
Umbes sada aastat tagasi oli kõik palju lihtsam. Mellonite ja Kruppide salongide tuulutamiseks oli vaja vaid avada aknad ning koos sellega levis kallite Kuuba sigarite hurmav lõhn üle maailma, kandes enesega kaasas ka Hobbesi mehhaanilise inimese vaimu. Maailm oli selles ettekujutuses ajas liikuva kuubi kujuline. Aeg, selle pidevas liikumise vormis, eiras igasuguse määramatuse kujunemise võimaluse ning tõstis esiplaanile ainult tasakaaluoleku kui ainsa ja kõikehõlmava idee. Püüdlusi selle tasakaaluoleku saavutamise ja edaspidise realiseerimise poole nimetati tööks business), saavutatu nautimist aga eduks. Maailm kavandas tulevikuvisioone. Nagu Prometheuse ajast tavaks saanud, olid kõik visioonid seotud eelkõige energiaga. Kaheks ülimalt oluliseks märksõnaks tollal kivisüsi ja elekter. Benz ja Diesel kulutasid asjatult Kruppide Essenis asuva lossi uksi, tõestamaks selles kontekstis ka ülemaailmse logistilise revolutsiooni vajadust.
Vanahärra Krupp nägi nende uute leiutiste potentsiaali elektri tootmises ja sõjanduses. Maailma jagati, jagamine oli pidev, jagamise tsüklid vaheldusid oma järjepidevusega nagu lõputu tennisepartii üksikud geimid. See sobis jagamise ja ümberjagamise kannustava ideena tolle ajastu maailma valitsejatele. Kuid inimene? Aga milleks – see ei sobinud tasakaalustatud lõplikku maailmapilti, mida määramatus võiks ainult rikkuda ehk tasakaalust välja viia.
Nagu me hästi teame, läks kõik tegelikult hoopis teisiti. Kui prantslased olnuksid targemad, oleksid nad ühe mehe nimega Poincare vangi pannud või kuidagi soliidsemalt muust maailmast isoleerinud. Ei, mitte selle peaministri, vaid matematik Poincare. Kuid prantslased ei ole kunagi olnud targad, pigem on nad arad. Ning Poincare kirjutas ja kogunisti avaldas oma äärmiselt kasinas kirjastuses mõtteid, mida lugesid väga vähesed inimesed. Keegi neid inimesi tollal ei tundnud. See vähene, millega tuntud ülikoolide ametnikud neid inimesi õnnistasid oli vabadus mõelda oma mõtteid väljaspool sundi olla kuulus ja tuntud. Need mehed ja vähesed naised moodustasid keskaegsete kirikulõhkujate eeskujul sekti – kildhaaval, ikka ja ainult kildhaaval, asusid nad murdma traditsioonilist ettekujutust maailmast.
Suur Albert Bernist, Max Planck Saksamaalt, keegi jalgpallur Niels Bohr peaaegu tundmatult Jüüti poolsaarelt, Enrico Fermi unustatud Itaaliast, Poola põgenik Marie Skodolowska ning loomulikult Rutheford kellele kuningliku Briti krooni esindajana loovutati iseenesest mõistetavalt ja loomulikult koolkonna loomise austav ülesanne. Selline oli esimene laine. Oli veel üks sekundant – Kaasanis tõstis kõige selle terviseks klaasi Lobotchevski, iseloom ei lubanud tal enesel aga kohal viibida.
Väikese pausi tingis kahe poolsegase paranoilise valitseja soov vallutada maailm ja maha tappa kõik, kes fa?ismi ja kommunismi ideedele kaasa ei lõuga. Pärast uue korra ja poliitilise tasakaalu kehtestamist järgnes teine ja mitte vähem võimas laine – suure Alberti kiiluvees kerkisid pinnale vähetuntud itaallane Pauli ning Shrödinger-Heisenbergi tandem Saksamaalt, sekka hulgaliselt pisemaid tegijaid, nüüdseks juba piisavalt ähvardavaks paisunud sekti liikmeid. Selleks ajaks olid ilmsest sektiga liitunute hulgas ka inglane Fleming, sakslane Koch ja IG Farbenindustrie seltskond.
Lõpliku vastupanu murdis kolmas laine. Vaja läks vaid kahte meest, et viimase juveeliga kroonida rohkearvuliseks muutunud seltskonna pingutusi – Saksmaalt põgenenud Eugen Wiebnerit oma etüüdidega sümmeetriast ning Norbert Wienerit, kes lõpuks sõnastas Newtoni piisavalt elitaarse diferentsiaali teooria kõigile mõistetavasse tegevusjuhiste ehk algoritmide keelde. Vapustus oli sedavõrd tugev, et järgnevaks 60 aastaks tehnoloogiate alusteooriate areng sisuliselt seiskus, vahetas faasi ning jäätus. Olid veel ainult mõned katsed sellest üleüldisest igijäätumisest läbi murda – laser ja ülijuhtivus, kvarkide teooria 1960. aastate alguses.
Sellele järgnenu on vaid ajas üha enam hääbuv arendustegevus. Pidulik paigalmarss, millega loomulikult kaasnevad tseremoniaalsed eduraportid. Suurim süü “piduliku paigalmarsi” tekitamises lasub sõjarditel ja poliitikutel, kes okupeerisid selle tarkade kuid naiivsete inimeste sekti, seejärel aga sisuliselt lagastasid, kompromiteerisid ning tagatipuks salastasid kogu vähegi innovatiivse tegevuse maailmas. Mis seisis siis selle vapustuse taga, mida need eespool nimetatud “sektandid” teisiti tegid, missugused ideed juhtisid nende mõtete sidu? Seda tasub selgitada. Välja koorub vähemalt kaks põhilist asja.
Esiteks, seltskond jagas ära inimese irratsionaalse loomuse – “subjektivism” filosoofilise käsitlusena ei olegi alati väga paha! On ju kogu looming vaid peegeldus meie ajude rohkem või vähem “mõranenud peeglites”. Sellest siis viienda mõõtme – tunnetuse lisandumine meie traditsioonilise neljamõõtmelise ruumi käsitlusse. Seda mitte traditsioonilise liitmistehtena, vaid irratsionaalse mõõtmena, mille lisamine või siis ellimineerimine on rangelt dualistliku iseloomuga. Ellimineerimine kõrvutatuna lõputu informatsiooni kuhjamisega, lootuses kvantiteedi sujuvale üleminekule uueks kvaliteediks. Uus kvaliteet tekkib vaid diskreetsete, väga valuliste üleminekute käigus ja sedagi vaid tingimustel, mis lubavad tunnetada erinevate aegruumide ning nende taustsüsteemide võrdväärsust.
Teiseks asjaoluks ongi erinevate aegruumide, sealjuures n-dimensionaalsete aegruumide olemasolu tuvastamine ning tunnustamine inimese suhetes ümbritseva maailmaga. Eelmise sajandi algus näitas teed informatsiooni hankimisel ka neist aegruumidest, mis oma dimensioonilt ei ühti inimese bioloogilist eksistentsi määrava neljamõõtmelise aegruumiga. Väga raske on aru saada valguse kvandi negatiivsest liikumisest. Ometi toimub see inimeste teadvuses igas sekundis miljardeid kordi ning enamasti nimetatakse seda nähtust mälestusteks. Sealjuures puudub arusaamine ja me ei oska manipuleerida ruumiga, kus taoline nähtus võib osutuda üsnagi tavapäraseks. Viiemõõtmeline ruum lubab justkui “piiluda kardina taha”, näha ja tunnetada neid asju , mis jäävad välja meie reaalse nägemise ulatusest.
Ainult siit tuleb otsida ka tulevaste võimalike arengute sisu ja vormi! Innovatsiooni sisu ei määratle mitte vajadus arendada üht või teist eksisteerivat tehnoloogiat, vaid vajadus muuta praegu käibivate baastehnoloogiate alusuuringute metodoloogiat kogu ulatuses, teha järjekordne uus hüpe määramatusse.
Nüüd on paras aeg tulla tagasi meie loo alguse juurde – energia ja surmahirm.
Võibolla oleks täna, olemasolevate tehnoloogiate ja energiatootmise tagajärjel läheneva eriliselt kriitilises situatsioonis vaja ümber hinnata meie tasakaaluolek määramatuks situatsiooniks, visata vana teooria kõrvale ja asuda uue teooria loomise kallale, piiluda korraks “kardina taha”!
Pärilike haiguste, eriti vähkkasvaja probleemiga on umbes samad lood. On ju tegu rakkude kooslusega, mille kasvu gradient on lõputult positiivne iga üksiku indiviidi organismi potentsiaalist lähtuvalt. Asi, millest keskaegsed allkeemikud kogu oma eluea jooksul väsimatult unistasid – surematus! Pakkuge seda ükskõik kellele ja te saate positiivse vastuse! Tänased meetodid – hävitamine, destruktueerimine, ennetamine, ei ole andnud mitte mingeid selgelt hoomatavaid tulemusi. Ehk oleks viimane aeg asuda uurima isoleeritud vähkkasvaja rakkude kooslust üldse, võib olla oleks aeg asuda seda uurima iseseisva loodusnähtusena, oletada iseseisvalt toimiva genoomi olemasolu inimese genoomi sees. Võibolla olla oleks aeg uurida sügavuti selle unikaalse rakukoosluse biokeemiliste protsesside iseärasusi? Võibolla eksisteerib aegruum, milles taoline nähtus on täiesti tavapärase iseloomuga? Antiosakeste olemasolu on piisavalt tõestamist leidnud, võibolla oleks aeg püstitada hüpotees irratsionaalselt kohanduva antimaailma eksisteerimisest inimeses kui bioloogilises olendis!
Igatahes oleks katse piiluda “kardina taha”, isegi sellise hüpoteesi püstitamise kaudu kaugelt parem ja ausam, kui praegune ringiratast traavimine!
Lõpetuseks üks soovitus tarkadele ja hoiatus vaimust vaevatud inimestele. Targad inimesed, otsige tulevikustrateegiaid ja -tehnoloogiaid alarahastatud institutsioonidest üle kogu maailma. Seal, kus ei ole piisavalt raha, sinna külvab mõistus oma kuldseid teri, tänaste meepottide juurest tõrjutute seast otsige 21. sajandi kangelasi. Tehnikuid leiate alati, visionääre väga harva, loojaid peaaegu mitte kunagi tänastest tunnustatud jõukeskustest.
Poliitikud ja sõjardid, vaimust vaevatud inimesed, teile on samuti sõnum. Kirikulõhkujad on juba peitnud oma kangid hõlma alla ning liiguvad teie kirikute poole. Tsivilisatsiooni iseregulatsiooni nähtamatu käsi tõuseb ähvardavalt teie peade kohale, sest teie peades valitseb enesepettus huku ja kollapsi lähenemist mitte märgata. Jagage hoolsalt oma fondid kaitseeesmärkidel ringi, niikuinii te uut saabuvat vapustust üle ei ela. Ehkki – lühiajalise lootuse võite sellega säilitada. Teate isegi, optimism!