Emakeele päeva puhul võiks sõimata haridusametnikke või poliitikuid. Võiks ka kirjutada veel ühe artikli näiteks Kristjan Jaagust. Kõike võiks. Otsustasime selle asemel hoopis uurida, mida arvavad kirjanduse ja keelega iga päev kas teadlaste või kirjanikest praktikutena tegelevad inimesed. Sest tuleb ju vähemasti haritud inimese suhu keel üsna tihti kirjasõnast. Või kas ikka tuleb? Kolm inimest, kolm erinevat vastust!
Kirjandus kui mõjutaja
Meie emakeel on see keel, millega kokku puutudes oleme sisemiselt aktiivsed, mõtleme kaasa, seostame ja arvame. Eesti kirjandus mõjutab eesti keelt niisugusel määral, nagu teda loetakse. Noorte lugemust on hiljuti uurinud Helin Puksand. Noored mainivad oma (eesti) lemmikkirjanikuna või lemmikteose autorina Tammsaaret, Tuglast, Lutsu ja Kivikast, Unti ja Krossi. Võrdselt klassikutega mainitakse lemmikute hulgas Kivirähki, Rakket, Kenderit, Harglat, Vallikut, Hennot ja Leesalu, harvem Laari, Pansot, Juurt, Õnnepalu ja Kaplinskit. Lemmiktekstiga on inimesel isiklik suhe, mis loob eeldused keelt tähele panna ja hiljem ehk ka sobivalt kasutada. Aga küllap hõlmab eesti kirjandus kui mõjutaja kõike eestikeelset, s.o ka vanemat ja tõlkekirjandust.
Ei tohiks arvata, et kirjandus mõjutab inimese keelt n-ö otse. Tekst on küll keelesüsteemi peegeldus ja seega taastoodab seda süsteemi, kuid pigem on iga teos oluline kui mõtteruumi uus konfiguratsioon. Tekst näitab nähtamatut, ütleb midagi uut, seostab asju teisiti, paneb millestki teisiti mõtlema. Lugenud inimese peas on keele elemendid keerukamates seostes ja keel kui tema mõtlemisatribuut töötab paremini ka siis, kui ta ennast väljendab.
Me õpime ka otse
Muidugi ei mõjuta ilukirjandus kuigivõrd seda keelt, mida kasutame tööl, asjaajamises, õppimises jm asjalikus keskkonnas, kuid ka seal ei saa rikas mõtlemine olla ülearu – näiteks on meil asjalikeks otsusteks enam arusaamisi ja empaatiavõimet.
Samas õpib lugeja ka otse. Kirjandus esindab kirjeldava ja iseloomustava sõnavara laia gammat, mida näiteks isegi filmides ei ole, sest seal pole vaja midagi nimetada ega kirjeldada, mida silmaga näeme. Kes ei loe, see nimetab ja kirjeldab järelikult kas asjalikkuse kitsukestes raamides või ümbritseva igapäevakeele toel. Ilukirjandus õpetab ka grammatikat, aga seniste uurimuste järgi on ilukirjanduse grammatika (sh sõnaloome) märksa vähem rikkalik kui näiteks mitmekülgses esseistikas.