15. sajandi Itaalia
William Somerset Maugham „Kuidas saada pühakuks“
Tõlkinud Mare Lepik
Canopus
Inglise kirjandusklassiku William Somerset Maughami intensiivne ja värvikas noorpõlveromaan „Kuidas saada pühakuks“ ilmus aastal 1898, kui tulevane kirjanduskorüfee oli kõigest 24-aastane. „Pühak“ on juba 29. kirjastus Canopuse eesti keeles välja antud W. S. Maughami raamat.
Žanrilt võiks seda liigitada ajalooliseks seiklus- või ka armastusromaaniks, mis sarnaneb oma hoogsuses paljuski Alexandre Dumas’ vanema romaanidele „Kolm musketäri“ või „Krahv Monte Cristo“. Tegevus toimub 15. sajandil väikesteks vürstiriikideks killustatud Itaalias, kus käimas äge võimuvõitlus, kroonitud päid tõugatakse troonilt, sekka vandenõud, duellid, õukondlikud intriigid, kuramaažid ning kõige selle taustal tõuseb esile üks suur ja kirglik armastuslugu.
Huvitav on märkida, et Maugham pidas seda romaani oma „mustaks lambaks“, püüdes selle kordustrükke isegi veel küpses eas igati takistada. Tema hoiakust pole kerge aru saada, sest raamat nautis juba ilmudes suurt lugejamenu ja on teinud seda jätkuvalt rohkem kui saja aasta jooksul.
Niisiis, aasta 1488, iidne Forli linn Itaalias, San-Marino lähedal. Aadlisoost nooruke härrasmees Filippo Brandolini satub linna saabudes otsekui vandenõudest, kirgedest ja intriigidest kubiseva herilasepesa keskpunkti. Lugu, mis siit alguse saab, on aga enam kui mõtlemapanev…
Tõnu Lember
Eesti helide paraad
Heino Pedusaar „Uut möödunust“
Vesteid kultuuriloost, muusikast ja muusikutest
Canopus
Eesti Raadio kauaaegne helirežissöör Heino Pedusaar on saanud hakkama märkimisväärse saavutusega: tema sulest ilmus mahukas (üle 600 lk!) koguteos „Uut möödunust“, mis sisaldab 60 laiale avalikkusele adresseeritud esseed-vestet, milles otsekui elustub kogu Eesti möödunud sajandi muusikaajalugu (klaveri- ja viiulimeistrid, heliloojad, pianistid, ooperi- ja operetisolistid, koorijuhid, organistid, pedagoogid jmt).
Tõeline tähtede paraad algab klaverimeister Ernst Hiisi ja helilooja Cyrillus Kreegiga ning lõpeb Arvo Pärdiga, nende vahele jäävad Gustav Ernesaks, Artur Lemba, Rudolf Jõks, Erika Franz, Tooni Kroon, Margarita Voites, Helmi Puur, Roman Matsov, Aleksander Arder, Tenno Vironi, Jenny Siimon, Paula Padrik, Miina Härma, Arne Viisimaa, Hugo Lepnurm ja paljud, paljud teised.
Kirsi tordile lisavad raamatu viimased peatükid kolmest kuulsast tenorist Enrico Carusost, Beniamino Giglist ja Jussi Björlingist ning pianistidest Maria Judinast ja Maria Grinbergist.
Raamatu kaante vahelt kumab meile vastu otsekui kaugete tähtede sära ammumöödunud aegadest – tsaariajast, esimesest Eesti Vabariigist, rääkimata Saksa ja Nõukogude okupatsioonidest…
Käesolev raamat on sündinud Eesti Raadio kauaaegse helirežissööri Heino Pedusaare peaaegu 60 aasta jooksul salvestatud intervjuude temaatilisest avardamisest ja kirjanduslikust järeltöötlemisest. Sama nime kandis ka selle osava sõnasepa läbi paljude aastate ülimenukaks osutunud saatesari Eesti Raadios.
Tõnu Lember
XXI sajandi Proust
Alexander Genis „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“
Vene keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Toomas Kall
Loomingu Raamatukogu 2016, nr 2‒5
Riias sündinud nüüdne ameeriklane Alexander Genis elab rohkem raamatutes kui New Jerseys. Tema „raamatusõbra kamasuutra“ on tänapäevainimese hedonistlik tagasivaade raamatute kuldaega. Loomingu Raamatukogu truudele lugejatele võivad tema „Lugemistunnid“ kergesti pähe tuua paralleeli 2015. aastal (nr 28‒30) ilmunud Marcel Prousti ja tema „Lugemispäevadega“, kuid Genis on Proust sada aastat hiljem koos kogu paradigmamuutusega, mille vahepeal möödunud aastasada on endaga kaasa toonud.
See ei tähenda, nagu poleks Proust üks Genise lemmikautoreid. Vastupidi: Proustilt ongi ta ehk õppinud kirjanduse süvahoovuste lähivaatluse kunsti. Klassikalembusest räägivad ka esseed Iiobi raamatust, vanadest roomlastest („halvad roomlased sarnanevad Beriaga, head – Rooseveltiga“) ja Islandi saagadest, Joyce’ist ja Dickensist, Dostojevskist, Tolstoist ja Bulgakovist, vendadest Strugatskitest, Joseph Brodskyst ja Ossip Mandelštamist jne. Aga erinevalt Proustist ei häbene Genis armastada ka midagi lihtsamat ‒ Alexandre Dumas’ vanemat ja Jules Verne’i, Mowglit ja Karupoeg Puhhi – ja tema „kamasuutras“ sisaldub ohtrasti huumorit, mis kohe kindlasti ei iseloomusta prantsuse kadunud aja otsijat.
Kuivõrd klassikaline raamatusõber, kes on raamatuid lugenud varajasest koolipõlvest peale ja pillanud boršiplekke „Švejki“ või „Kolme musketäri“ lehekülgedele, muutub tänapäeval üha haruldasemaks, tundub kõigile neile, kellel on Genisega vähemalt osaliseltki kattuv lugemisminevik, et nad on ühe kamasuutra-klubi liikmed.
Genise žanr on eelkõige aforism. Vahel järgnevad aforismid üksteisele niisuguse tulevärgina, et üks ei jõua veel lõppeda, kui teine juba algab. Tema enesemääratluse võtab kõige paremini kokku järgmine definitsioon: „Kosmopoliit pole mitte maailmakodanik, vaid Paabeli torni allüürnik ja Aleksandria raamatukogu lugeja.“
Anu Saluäär
IIRI MEISTRI KOLETISLIK ROMAAN
John Banville „Surilina“
Tõlkinud Krista Kaer
Varrak
John Banville on juba ennegi mänginud näitlemise ja maskidega, näivuse ja tegelikkusega, kujuteldava ja reaalsega. Mõnes mõttes on ta lähtunud oma kaasmaalase Oscar Wilde’i öeldust, et andke inimesele mask ja ta räägib teile tõtt. Kõige kaugemale on ta seda motiivi arendanud just nimelt „Surilinas“. Romaani keskse tegelase Axel Vanderi loomisel võttis Banville aluseks kahe reaalse inimese – kirjanduskriitiku Paul de Mani ja Louis Althusseri – eluseigad. Paul de Mani puhul selgus pärast tema surma, et ta oli nooruses, Teise maailmasõja ajal kirjutanud juudivastaseid artikleid, ning tuntud marksistlik filosoof Louis Althusser oli tapnud oma naise. Banville keerab aga talle omaselt tegelikkusele veel vinti peale.
Kui Banville’ilt küsiti, kas ta tahaks, et mõnda tema teost mäletataks kauem kui teisi, vastas ta järgmiselt: „Võib-olla „Surilina“. See on sünge, kale ja julm raamat. See on romaan, milles ma jõudsin kõige lähemale selle saavutamisele, mida ma tahtsin saavutada seda kirjutama asudes. Seda on juhtunud enne üksnes ühel korral, „Newtoni kirjaga“. Keegi ei sallinud „Surilina“ – minu meelest ei sallinud seda isegi inimesed, kes seda imetlesid. Arvustused olid head, aga see ei olnud ega ole raamat, mida on kerge armastada. „Surilina“ on mu koletislik laps, keda mina pean kalliks, aga kes tekitab teistes jubedust. Kummaline on aga see, et kogu oma kaledusest hoolimata on see omamoodi armastuslugu. Ma ei arvanud kunagi, et ma kirjutan armastusloo – mõeldamatu! Minu armastusloos kohtuvad vana mees ja noor naine, kellel on mõlemal midagi viga, ning nende vahel areneb kummaline, vägivaldne ja hävituslik side. Ja eks ole ka armastus kummaline, vägivaldne ja hävituslik? Armastuses on see, keda armastatakse, kuldne peegel, milles armastaja imetleb iseennast. Algusaegadel on armastuses hellust, lõbusust ja nalja, aga need hääbuvad kiiresti ning meid haarab omamisiha, me püüame peeglit endale haarata ja lööme selle sageli kildudeks.“
Krista Kaer
Abiks algajale Kuu-uurijale
Mikk Sarv „Kuu“
Varrak
Milleks kirjutada raamatut Kuust? Miks on Kuu meie jaoks oluline? Nii nagu me oleme osa Maast ja Maas leiduvast, oleme koos kõigi elusolenditega sõltuvad sellest keskkonnast, milles me elame. Ja selle imepärase ning kogu kõiksuses ainulaadse keskkonna loojaks ning suurimaks mõjutajaks on olnud meie Päikesesüsteem oma algusest peale, kui peaaegu ühel ajal tekkisid nii Päike, Maa kui ka Kuu, Maast kaheksakümmend üks korda kergem kaaslane. Kuu on enam kui kolme ja poole miljardi aasta jooksul olnud tingimuste looja ja hoidja elu tekkimiseks, põhjustades Maa peal aastaaegade vaheldumist, ookeanide tõuse ja mõõnu ning veel palju muud, mis pole nii silmanähtavalt tajutav. Kuu liikumine tähistaeva taustal läbi mitme tähtkuju on pannud aluse erinevate tähestike ja kirjaoskuse tekkimisele. Kuukalendrit kasutavad kõik islamistlikud ja budistlikud riigid. Ka kristlikus kalendris algab ja lõpeb kirikuaasta kuukalendri tähtpäevadest sõltuvalt.
Ka meie, eestlaste pärimuses on Kuul olnud keskne ja oluline koht. Hoolega jälgiti uue Kuu ilmumist päikeseloojangu järel taevalaotusse – see oli endale ja lähedastele õnne ning edenemise loitsimise parimaks ajaks. Sidet teispoolsusega otsiti ka täiskuu ajal nelja tee ristil või muudes erilise maagilise jõuga paikades. Kuu oli abiks tervise taastamisel ja haiguste ravis, Kuud jälgiti ravimtaimede korjamisel ja tarbepuude langetamisel. Kuuga on seotud nii mitmedki meie taimenimetused, nagu näiteks kuutõverohi, kuu-ja-päeva-rohi, kuukress jt.
Lisaks eelöeldule on Kuu väga tihti lihtsalt lummavalt ilus, tõustes või loojudes silmapiiri lähedal, särades täiskuuna kõrgel taevas külmadel talveöödel või liikudes madalal taevaserval hiigelsuurena jaanipäeva aegu.
Inimeste huvi Kuu ja ta mõjude vastu on jätkuvalt suur, kuid teave selle kohta on kildudena laiali erinevates raamatutes ja internetis. Nii püüdsingi sellesse raamatusse koondada olulisemat teavet Kuust ja tema mõjudest.
Mikk Sarv
Kõikide avalike kohtade külastaja
Leonhard Lapin „Olejad ja osalejad“
Eesti Keele Sihtasutus
Professor Leonhard Lapini mälestusi nüüd küll alahinnata ei saa. Ilmselt isegi need, kes alberttrapeežilikke mõnusaid roppusid otsivad. Siin teoses kaevab Lapin end minevikku nagu mutt, uuristab käike minevikujuustu, joob ära kõik minevikuviinad. Tulemuseks on oluline tükk Eesti kultuuriloost. Lapin on eluaeg olnud väga avalik inimene, vähe on neid mehi, kes on korraga võimelised viibima kõikides pealinna lokaalides samal ajal ning kellel kõikides neis lokaalides on kõik inimesed tuttavad.
Lapin on peale sügavuse ka lustakas sell; tuletame põgusalt meelde üht toredat vestlust professoriga KesKus’is:
Küsimus: Lapin, ära keskendu koerale, sa hirmutad teda. Vaata, kuidas sa välja näed, nagu mingi bensujaamast šokolaadi näppamise tõttu vallandatud kauboi! Ruuduline särk seljas ilusti ja… Stiilne! Viimane kord, kui sind nägin, olid viskiklubi juubelil – üldse vaid öösärgi, paljaste jalgade ja värviliste sokkidega…
Leonhard Lapin: (Õiendab) Lubage, lubage! Mul oli seljas minu värvi triipkoodi järgi tehtud lugupeetud halatt, tegin neid kaks tükki. See on disain! Mitte öösärk! Reet Aus disainis. Seda peabki kandma ilma püksteta – punased sokid jalas ja puha. (Usalduslikult) Ma mõtlesin paar korda minna presidendi vastuvõtule sellega, aga kuna need vastuvõtud olid seal Jõhvis ja Tartus ja… ei ole kindel, et oleks halatiga kohale jõudnud. Ja kurat, kui ma hakkasin kokku lööma, kui palju see mulle maksma läheb sinna minek, no ei taha. (Kavalalt silma pilgutades) Parem ma maitsen head ja paremat Tallinnas. Pole vaja sihukesi hulle üritusi, kõik vahivad telekast ja tatt jookseb.
Lapinit soovitab
Ingomar Tuul, koduloouurija
Meie oma Kerouaci kodutee
Peeter Sauter
„Lapsepõlvelõhn“
Petrone Print
Peeter Sauter on Eesti üks paremaid piltidekirjutajaid, selle peale on valmis ilmselt kõik paadunud kirjandustundjad ja raamatusõbrad mürki hammustama. Petrone prindi „Aja loo“ sari on igal juhul saanud ühe väärika eksemplari lisaks – ritta, kus ilutsevad juba Andrei Hvostov, Ene Hion, Loone Ots, Viktoria Ladõnskaja, KesKus’i püsikirjanik Jelena Skulskaja jt. Siinarvaja usub, et inimgeograafia, inimlugu ning isiklike asjade kokktõmbamine annavad hoomamatult palju juurde suurele kultuuripildile. Tegelikult ongi see meie maa, mida me kõik kogu aeg kokku kirjutame.
Peeter väidab, et eelkõige kollektsioneerib ta lõhnu, järgides neid liigub ta kui koer läbi maailma. Ja Sauteri käigud on eelkõige lahedad urkad, kindlasti veidi üksildased ja nõukalõhnalised, ent ometi ka pisut päikeselaigulised. Sauter on otsekohene – nii enda kui ümbritseva vastu, aga tema otsekohesus on poeetiline. Mõnes mõttes nagu meie oma Kerouac, aga kuidagi hellema südamega.
„Kui kunstnikud meie õnnistegijat kujutavad, tuleb too neil ikka kõige paremini välja, mitte röövlid kõrvalristidel, kel polnud ju ka eriti lõbusat olemist. Mine tea, kui Jeesus meie eest suri, siis ehk just sellepärast, et ta andis meile kannataja kuju, kellega me saame samastuda kurja maailma surve all vaeveldes. Teades samas, et oleme õilsad ja pääseme peagi paradiisi.
Ja ennäe, mina pääsengi, sest ma kirjutan ja see ongi mu paradiis.“
Nii kirjutab Sauter oma paradiisi kohta.
Ka lugejal on Paradiis ja selle raamatu kohta võib küll öelda, et võti on Peetri käes. Head olemist selle mõnusa teosega, ega muud ei oskagi lisada!
Juku-Kalle Raid
Kuidas näovihikust saab külaklassika
Mart Juur „Meie küla superstaar“
Petrone Print
Kirjandusministris on mitu värvikirevat tahku – lisaks tänuväärsele saatele (kõik kirjastused väidavad kui ühest suust, et iga raamat, mis Juur telekas kätte võtab, kukub päev hiljem müüma kui hull – puhas autoriteedi tulem) on Mardi plussiks kindlasti see, et ta viskab enda üle sama ogarat nalja kui kõige muu üle siin kandilisel maakeral.
Üks koht, mida ma alati jälgin, on näovihik. Õigemini, vähemalt korra nädalas avastan, et tšekkan, mida Juur sinna uut ja toredat sirgeldanud on. Ikka on. Kuidagi märkamatult sai Mardist näovihikuluuletaja, kusjuures, kohe tunda, et võtab asja mõnuga ning ei vaeva ennast teab mis akadeemilisusega, vaid laseb värsil lennata, kuhu too parasjagu ise lennata suvatseb. Äge. Mardis on midagi sama iseeneslikku ning mõnusalt andekat lohakust nagu Marko Mägis, kui too jokkis peaga oma kakaluuletusi treib. Ikka faking naljakas on, ei saa üldse salata!
Mul on tunne, et olen siinseid tekste – vähemalt mõnda neist – juba näoraamatus kohanud, ehkki sajaprotsendiliselt selle peale oma Kõrgõzstani mütsi ära sööma ei hakkaks. Mis siis, need on nummid tekstid, mida võib sirvida sada korda, umbes nagu Ott Arderit või Ilmar Trulli, aga igav üldse ei hakka. Stressivaba kraam, Toktor Vassiljev Tallinna Televisioonist võiks seda kõikidele hädaldavatele vanamuttidele paisete peale määrida nagu mudaravilas.
No ja muidugi on käesolev Mardi raamat ka nagu üks suuremat sorti Ennu Ratas, absoluutseks legendiks saanud mõnus labrakas, kus loetakse luulet, kuulatakse biiti ning tehakse igasuguseid lollusi. Võib-olla loeb keegi selle teose ühel päeval Ennu Ratta raames tervikuna ette. Halleluuja!
Juku-Kalle Raid
Kolm nädalat kui kogu maailm
Arno Raag „Kolm nädalat punast diktatuuri. Tartu sündmusi Eesti Vabadussõja päevilt“
Grenader
Käesoleva raamatu autor Arno Raag (26. august 1904 Vesneri vald, Tartumaa – 6. märts 1985 Melbourne, Florida) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Ta lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi ja õppis Tartu ülikoolis õigusteadust. Oli Postimehe toimetuse liige 1928–1940. Põgenes 1944. aastal Saksamaale ja aastal 1949 siirdus USA-sse.
Arno Raag on avaldanud lähiajaloo-alaseid raamatuid nii 1930-ndatel kui ka hiljem paguluses, proovides kätt mitmes žanris. Teda on nimetatud ka väärisajakirjanikuks.
Tema suurim lähiajaloo-alane teos oli 1938. aastal ilmunud „Kolm nädalat punast diktatuuri. Tartu sündmusi Eesti Vabadussõja päevilt“, mis on ilma suuremate muudatusteta uuesti trükitud käesoleva raamatu kaante vahele. Ülevaate koostamisel on autor erinevate allikate kõrval kasutanud ka veel mitmete tollaste sündmustega vahetult kokku puutunud inimeste mälestusi. Originaalteose üksikuid säilinud eksemplare leidub praegu veel vaid suuremate raamatukogude arhiivkogudes.
Kolm nädalat tundub lühike aeg, kuid kolm nädalat enamlikku terrorivõimu oli niivõrd dramaatiline ja sündmusterohke, et see näib praegu väga pika ajana. Ülevaade toimunust on väga põhjalik ja detailne ning tekst kutsub lugema.
Aimur Kruuse
Nõukogude Monty Python
Gennadi Muravin „Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused Eesti raamatutega nõukogude ajal“
Tammerraamat
Muravin on raju leid – kust Tammerraamat selle taadi välja võlus, on täiesti ebaselge, ent tuhandet kuldrubla tänu väärt. Muravin tegutses nõukogude kirjandusmaastikul kui Eesti kirjanduse absoluutne protežee ja reklaamfilm kahel jalal; ta on vene keelde tõlkinud üle 150 (!) eesti autori, loomulikult kõik meie klassikud, aga lisaks ka ajastule vastavaid kirjatükke, mis ei pruukinud olla küll teab mis geniaalsed, ent andsid suurtes Venemaa avarustes hästi märku, milline meie kultuur on. Ja sel ajal, nagu kinnitavad kõik toonased venekeelsed, oli meie kirjandus ikka absoluutne nõukogude eliit, nagu mingi uks, kust paiskus sõõmuke värsket õhku.
See selleks, aga raamatu entsüklopeedilise väärtuse kõrval kõrgub vähemalt sama võimsalt Gennadi oskus kirjeldada nõukogude absurdi: kes kelle kingi lakkus, kuidas pealkirju pandi, millised äraarvamata totrad probleemid raamatute trükkimist takistasid, nomenklatuuri lollimängimised ja lihtsalt saapa-ajuga ametnikud. No täiesti hullult naljakas, tõsine Monty Python, ühiskond nagu poolearuliste isetegevuslik rahvateater. Kohustuslik raamat igaühele, kes osk