Toivo Asmer
Päikest!
Records 2000
Vot päikest oleks nüüd küll vaja! Kurat, praegu on suvi ja ma pean ahju kütma! Niiskus tungib igale poole ja tapab igasuguse suveromantika.
On aga võimalus päike koduõue ja silma tagasi tuua.
Selleks tuleb korraldada koduõue trash-grillimine. Selleks on vaja sooja lauaviina, Rakvere armeenia šašlõkki (ilge leiutis, aga maksab umbes 20 eurot karbikene), odavat ketšupit, kummikuid, papptaldrikuid ja mõlkis bemmi. Panete grilli tossama, tatsate kummikutes mööda õue ringi ning korgite viinad lahti. Selleks ajaks, kui liha valmis on, on selle maitse juba suht savi. Hammustate peale, tatsate veel kummikutes ringi ning panete Toivo Asmeri plaadi täie volüümi peale röökima. Las naabrid ka teavad, et meil on hea.
Õhtune grillituli veikleb romantiliselt bemmi külgedel ning tema kapotile võib asetada papptaldrikud šašlõkiga. Kui plaat otsa saab, siis võite selle uuesti peale panna või siis tuunida autoraadio Elmarile. Trash nii või teisiti! Niimoodi rändate te virtuaalselt maale, metsade vahele. Sinna, kus elavad hundid, metskitsed ja naabri-Pets oma räsitud Belarussiga. Teate, niimoodi on elu isegi väga ilus!
Toivo Asmerit peab armastama. Endine motosportlane ja minister ja praegune reformar, kes sai hariduse EKP KK Marksismi-Leninismi Ülikoolis. Selline inimene tunneb lihtsa rahva hingeelu ning pakub sellele adekvaatset kosutust. Soojad ja südamlikud kaverid tuntud lääne ja nõukogude lugudest on just see, mis tavainimese hinge puudutab ja lauaviina maitsvaks teeb.
Ma ei ole irooniline!
See on tõeline elu ja vaid asine poliitik-ühiskonnategelane saab sellest aru. Ka Berlusconi lindistab armastuslaulude CD-sid, vot nii! Muideks, Asmeri üks äri, too Asmer Auto, algaski Itaalia autode müügiga.
6
Wrupk Urei
Teahupoo
Adm interactive
Eesti hipsterite seas juba pikemat aega möllav „Hukkunud alpinisti hotelli“ laine on selle albumiga saanud absoluutse kulminatsiooni. Wrupk Urei lajatab odava 1980-ndate eksperimentaalsaundiga filmilinalt nii, et ei jää kahtlust: need tegelased on oma kodutöö hästi ära teinud ja materjalisse ilusasti sisse elanud. Plaat voolab kenasti nagu külm Pjat Ozero viin karahvinist ning peale hammustamiseks saab võtta näiteks õhtust ingveriteed või siis kuuseokka pestot. Peab mainima, et kõikidest eesti retro-vintage helinditest on see siin üks paremaid ning täielikumaid, tummine kraam, mida annab ka välismaalasele ette mängida, ilma et oleks vaja amatöörluse üle silmi peita. Sihuke popkultuurne back to the roots. Siiski ootan ma põnevusega, millal Eesti hipsterite trendikultuuri aluseks saab minu lemmikfilm „Inimesed sõdurisinelis“, see oleks ikka väga rock and roll!
6
Suur Papa
Grammiliin
Legendaarne Records
Eesti gängsta ei sure, sest very on kuuma ja Uzi poleeritud! Pigem põhjendab see album, miks eesti gängsta on siiski võimalik ja milline on tema eksistentsiaalne õigustus. Selge see, et tapeediraadiosse enamikul neist lugudest asja ei ole, mis pole vast ka eriti traagiline. Muusikaliselt on siin tegemist sõna otseses mõttes suursaavutusega, mis peaks kõrvu paitama ka neil, kes keskmist eesti räppi just eriti entusiastlikult ei kaifi. Suur Papa rihib vana kooli getobiidi radadel, sinna, kus kunagi masti maha panid Public Enemy ja NWA. Ka Suurel Papal on attitude, ja ilma naljata. Vange siin ei võeta ning armu ei anta, saavad pihta poliitikud ja muidu sussed ning prillid. Aga nii, et asi oleks ka konkreetne, mitte lihtsalt kerge credibility saavutamiseks.
5
The Place Beyond the Pines
Original soundtrack
Kimmel Distribution
Filmiheliga on jah kord nii, et kui pole pilti näinud, siis nagu ei haagi. Siin on aga õitsev erand, sest pingeline, intrigeeriv, samas aga enamasti instrumentaalne muusika on toonustandev ja kuidagi positiivne. Väga soovitav on seda CD-d kuulata autos pärast väsitavat tööpäeva või enne vastikut, ent tähtsat kohtumist. Kõigest on ilgelt kõrini, aga edasi elama-olema peab ja siis sobib hästi mittevokaalne süvamuusika popversioon. Peale originaalkompositsioonide on filmi heliribale sattunud ka Arvo Pärt koos Ennio Morricone ja Bon Iveriga. Nõudlik kuulamine ja ehkki ma ei ole kindel, et ma filmi näha viitsikski, seda plaati kuulan ikka. Eriti nüüd, kui enne suve on kõigest massiivselt siiber!
4
TU-144
Valged kajakad tahavad tuvi. 2. lend
TU-144
Kusagil võiks kirjas olla, kes need tüübid on. Kuna aga CD tuleb Viljandist ja kaanel on „2. lend“, siis loogika ütleb, et tegemist on kultuurikolledžlaste diplomiprojektiga või mingi sarnase muusikalise avaldumisvormiga. Muusika on siin umbes 1970–80-ndate vanade meeste psühhedeelne bluesrock, veel tekivad paralleelid Singer Vingeri, Ruja, Seitsmenda Meele ja ühe 80-ndate lõpu igava väikelinna hardrock-bändiga, kelle nimi on juba ammu meelest läinud. Nii või teisiti, lood ei moodusta ühtset tervikut ja kokkuhoidev faktor näib olevat hoopis otsinguline, intellektuaalne ja dadaistlik tekstiloome. Samas, psühhedeelsed rajad on väga lahedad, haakuvad ilusti praegu käimasoleva ENSV hipicraze’iga ja võiks olla soundtrack hipide kokkutulekule ammustel metsalavadel. Seitsmenda Meele tüüpi lood aga jätavad suhteliselt külmaks. Mida kodanikud on aga hästi ära tabanud, on retrosaundi reprodutseerimine vägagi kuulatavas vormis. Enne ostmist kuulata!
4
Noumena
Death Walks With Me
Heviga on kord nii, et kogu see värk kannatab korraliku credibility-kriisi käes. Keskmine hevikas oma räpaste salkude, nahkvesti ja kakskümmend aastat pesemata Metallica-särgiga on nagu multifilmikangelane kosmosest. Sihuke elab mingis kummalises mullis, mille dimensioon ja mõõde asub väljaspool tavapärast reaalsust. Umbes nagu Michael Jackson oma isiklikus disniländis. Aga vahel haakub ka hevikatel ning tulemuseks on naljakas, ent päris kuulatav kettake. Nagu hevikatel ikka, valab ka see soome bänd verd tünnidega, kolistab kontidega ja viib läbi erineva profiiliga rituaale igat masti vaimude ja surnutega. Seekord aga väga kuulatavas vormis. Mis iseenesest ei tee kogu kupatust ustavamaks, küll aga nauditavamaks. Eriti cheesy on siis, kui karm rögisemine läheb üle sulniks naisvokaaliks ja punased roosid puhkevad õitsele ning kuu tuleb välja. Siis vaatad heast elust pundunud soome rokkarite süütuid nägusid plaadikaanel ja mõtled: „Ja ise te, vennad, kogu seda kremplit ikka tõsiselt võtate vä?“
3
Grease
Vanemuine
Skepsis selle CD esmasel käeshoidmisel oli suur. Vanemuise muusikal eestikeelse helindiga ei tekita just erilist helinälga, if you like! Siiski amet kohustab ja veel CD-mängija kaant kinni klõpsatades kumas ajusoppides küsimärk. Ent muusika alguses muutus skepsis positiivseks häälestuseks. Pole see siin nii cheesy miskit. Tuntud lood pole siin lihtsalt lahjendatud eestikeelsed lood hittidest nagu Karavani kaverid omaaegsetest Eurovisiooni võidulugudest, vaid muusikale ning muusikalile on antud oma nägu. On kohati kaasaegse eesti raadioroki nägu, aga siiski uus värk võrreldes originaaloopusega. Vaatama ei viitsi minna sellegipoolest, ent kuulan kindlasti, sest huvitav on ju, kuidas maailmaklassikat kodustatakse.
3
Justin Timberlake
The 20/20 Experience
Sony
Järjekordne seeriapopi plaat, mis on hea, kesktee, ootuspärane ja kvaliteetne. Et ikka skoorida teismeliste ning raadioprogrammistide seas, on nurgad maha lihvitud ning kõik ilusasti ära timmitud. Ongi selline plaat, mille paned köögis aeg-ajalt peale, ent mille ühtegi lugu sa nimetada ega meenutada ei oska. Ja kui raadiost tuleb, siis tead, et on Timberlake, aga mis lugu see oli? Muidu aga väga palju armastust ja eneseotsingut viidetega glamuursetele svingiaegadele.
2
WHITE LABEL
Kerli, Utopia, Island Records
Võib arvata, et sel EP-l pole siia rubriiki midagi asja, aga natukene ikka on. Nimelt mujal maailmas vaid allalaadena leviv seitsmelooline teos on Eestis saadav ka füüsilise CD-na. Selliste asjade puhul tasub kettale küüned taha ajada. On võimalus, et kümmekonna aasta pärast on praegu piiratud koguses väljastatav CD hoopis kollektsioneerimisobjekt ja maksab mõnevõrra rohkem kui praegu. Muusikas on Kerli liikunud gootilisse poolelektroonilisse raadiopoppi. Ei sega see muusika, päris OK ja meenutab Shakespeare Sistersit ning Beyoncé hilisemaid asju. Aga eesti artisti kohta väga ootamatu ning kõrgetasemeline muusika. Nojah, ega major-plaadifirmad päris kräppi ka ei avalda.